8-bitine ajalugu: An Elder Scrolls Legend: Battlespire

Sõjasortside treeninglaagri Battlespire nimetu asukas avastab ühel päeval, et daedrade (deemonitaolised olendid) armee on hävitanud peaaegu kõik laagri elanikud. Lisaks on daedrade pealik, Mehrunes Dagon, võtnud pantvangi peategelase kaaslase. Mängija eesmärgiks on läbida 7 taset, jõuda Dagoni pelgupaika, kurjam alistada ning pääseda tagasi Tamrieli.

Kuidas see algas?

Pärast suhteliselt eduka The Elder Scrolls II: Daggerfalli ilmumist hakkasid mängurid nõudma üha rohkem Iidsete Ürikute rollikaid ning Bethesda üritas seda nõudlust rahuldada. Stuudio hakkas arendama korraga kolme uut mängu, mis kandsid pealkirju Battlespire, Redguard ja Morrowind.

Esialgselt pidi Battlespire saama Daggerfallile täienduseks. Plaani kohaselt pidi tulevane mäng sisaldama  Daggerfalli parimaid palu, milleks stuudio juhatuse arvates oli koobastes hulkumine ning kollide relvaga surkimine. Kuna Morrowindi arendamine osutus tollel ajal ettevõtte jaoks liiga keerukaks, otsustas Bethesda panna rõhku teiste toodete loomisele. Korraga oli arendustiimis piisavalt tööjõudu, nii et plaanitavast täiendusest sai hoopiski täisväärtuslik mäng.

Mängitavus

Minu arvates polnud  arendajatel viitsimist arendusega tõsiselt tegeleda või oli projekti eelarve liiga väike, ning seepärast kukkus Battlespire üsna nigelalt välja. Mängus puudusid rollikale omased jooned: avastamisrõõmu pakkuvaid kohti praktiliselt polnud ning niigi kasina saagi kogumiseks ei olnud eriti põhjust, kuna polnud poodnikke, kes kogutud varanduse rahaks teeksid. Tegemist oli tüüpilise hack-n-slash mänguga, millel oli küljes kerge The Elder Scrollsi hõng.

Vaatamata mängu puudustele, oli teosel ka omadusi, mida võinuks rakendada järgnevates seeria mängudes. Kuna Battlespire’i maailm on Daggerfalli omast palju pisem, siis on sellest tulenevalt ka maastik detailsem ning iga koobas on teistest veidi erinev. Vastased pole enam juhuslikult genereeritud, nagu eelnevates teostes ning seetõttu oskab mängija aimata, millise vaenlasega ta peab ühes või teises koopas jõudu katsuma.

Ma ei oleks tõenäoliselt vaevunud Battlespire‘st midagi kirjutama, kui sellel poleks olnud ühte erilist iseloomuliku joont, milleks on mitmikmäng. Jah, sa lugesid õigesti, 90. aastatel ilmunud rollimängu sai võrgu vahendusel teiste inimestega mängida, mis on natuke üllatav, kuna tol ajal oli internet alles lapsekingades. Praegusel ajal Gamespy nime all tuntud võrgu vahendusel said mängijad koobastes üks ühele lahinguid pidada. Kusjuures Battlespire on ainuke Elder Scrollsiga seotud teos (v.a Elders Scrolls Online), millel on küljes taoline lisafunktsioon.

Mängu ilmumine

Battlespire nägi ilmavalgust 1997. aasta 30. novembril ning tõenäoliselt kiirustas Bethesda jälle, et paisata teos turule enne jõuluaegset ostumöllu. Mängus oli hulgaliselt vigu, selle mängumootor ei rõõmustanud silma ning rollimängule omaseid jooni oli vähe. Paljud arvustajad on öelnud, et Battlespire on kõigest oma eelkäija õnnetu vari ning ka mina arvan, et Bethesda ainukeseks eesmärgiks selle mänguga oli fännide rahakukru kergendamine.

Huvitavad faktid

Battlespire on üks kõige süsteeminõudlikumatest DOS-il põhinevatest arvutimängudest. Isegi tänapäevased arvutid ei pruugi seda sujuvalt jooksutada.

Teose pealkirja muutus eeldab seda, et Bethesda plaanis luua mitu Elder Scrolls Legendsi sarja teost, kuid Battlespire jäi siiski ainukeseks.