15:00

Mu nimi on Kyle Crane ning ma seisan Harrani nimelise linna slummides kõrguva pilvelõhkuja katusel. Eredalt särav lõunamaa päike kuldab mind üle oma soojade kiirtega ning kutsub uudishimulikult taamal paistva eksootilise mereranna poole kiikama. Vee piiril näen palme, mille lehti tuuleiilid siia-sinna hüpitavad, ning väikeseid värvilisi puust hütte, mis seisavad vaiadel laguuni helesinise vee kohal ja mida ühendavad kitsad plankudest rajakesed. Hoides pilku postkaartlikul mereäärsel, võiks arvata, et olen saabunud paradiisi.

Reaalsus on siiski mõnevõrra mornim. Harran võis ju kunagi olla tuntud oma kauniduse poolest, kuid hiljuti tabas linna salapärane viirus, mis muutis pea kõik elanikud verejanulisteks zombideks. Tõstes pilgu värvikirevalt kalurikülalt, näen selgemalt ennast ümbritsevat linna. Mitmest kohast kerkivad laisalt helesinise taeva poole suitsusambad, mida need samad tuulesööstud, mis maalilisi palme sasivad, aeglaselt mere poole kannavad. Kõrvu teritades võib kuulda püstolilaske, plahvatusi ning üksikuid verdtarretavaid karjatusi, mis annavad aimu ellujääjate igapäevasest meeleheitlikust olelusvõitlusest. Selle kõige taustaks on siin, kõrgel ülejäänud linna kohal, tuule vaibumatu ulg.

Aitab vaate imetlemisest, aeg on asuda tegudele. Laskun liftiga Torni (nii on pilvelõhkuja asukad oma kodu nimetanud) 19. korrusele, kust kogu siinset elu tüüritakse. Mul on võimalus oma toas puhata ning ladustada linnast leitud hinnalist kraami, osta ja müüa relvi, medikamente, esemete valmistamiseks vajalikke koostisosi ja mitmeid muid tarvilikke asju. Hetkel köidab aga mu tähelepanu ühe korteriukse taha kogunenud tropp inimesi, kes ei suuda korteri asunikuga kontakti luua. Kardetakse, et ta on „pöördunud“, st nakatunud ja zombiks muutunud. Staažika videomängupeategelasena mõistan, et olukord jääb minu lahendada. Asun ukselukku muukima, mis on sarnane näiteks Fallouti seerias leiduva süsteemiga – ühe analoogiga liigutatakse lukupesas olevat kirjaklambrit, teisega pööratakse lukku.

Bethesda rollimängud on mind hästi õpetanud. Ei kulu kaua aega, kuni mehhanism lahti krõpsatab. Lükkan ukse praokile ning astun esikusse. Pärast lühikest ja pingelist otsingut korteri haudvaikuses, leian selle asuka magamistoa põrandalt. Ta on valudes, kuid mitte pöördunud. Selgub, et mehele on müüdud odavat võltsitud Gauze’i – ravimit, mis takistab surmava zombiviiruse arenemist ning on seega Harranis eluks vajalik. Pärast kiiret külaskäiku kahtlase edasimüüja juurde ja laatsaretti, olen saanud ülesandeks minna lähedalasuvate kaubitsejate juurde ja nende ärile lõpp teha.

Astun liftist välja Torni kõige alumisel korrusel. Näen relvastatud valvureid ja teadetetahvlit, millelt saan soovi korral võtta enda õlule veel ülesandeid. Põikan läbi ka varustuseülema juurest, kellel on mulle iga päev pakkuda natukene tasuta kraami. Peagi pärast seda astun juba pilvelõhkuja pimedast koridorist välja pimestava päikesevalguse kätte. Koheselt pärast Torni kaitsvate seinte vahelt lahkumist ilmub mu kätte ka relv, milleks on hetkel päevinäinud haamer. Otse minu ees langeb trepp suuremale räämas väljakule, mis piirneb inimesekõrguse kivimüüriga. Selle taga on väike puusild, mis viib üle kitsa kokkukuivanud kanali. Ja kaugemal – slummid täis madalaid plekk-katustega maju.

Olles lahkunud kodu ohututest piiridest, on targem ennast kiiresti liigutada. See ei ole minu jaoks probleem. Parkuur on parim viis zombisid täis linnas ringiliikumiseks. Jooksen nõtkelt trepist alla, üle silla, hüppan ning haaran kinni esimese madala maja katusesarikast. Hiivan end üles ning juba kuulengi kurjakuulutavaid hääli. Kuskilt minu alt kostub vihast lõrinat ning tagasi vaadates näen mööda tänavat enda suunas taarumas käputäit vihaseid zombisid, kes jäävad maja ette jõudes abitult minu poole vahtima. Nad on aeglased ja ei suuda ronida ning see teeb nende vältimise üsna lihtsaks. Loobin nende poole Molotovi kokteili ja vaatan, kuidas nad leekidesse mattudes edasi-tagasi taaruvad ja siis kokku vajuvad. Ressursse on vähe, seega otsin nad kõik läbi.

Kiirelt katuselt katusele hüpates ning vahel mööda aknavõresid ja poste kõrgemale ronides liigun kärmelt kaardil terendava oranži mullikese poole. Teel muugin lahti paar kirstu ning otsin läbi mõned kapid ja korvid. Leian vahendeid, millest saan valmistada veel Molotove ja medpakke, kuid ka asju, mida lihtsalt Tornis maha müüa. Kohale jõudes selgub, et isehakanud ravimiärikad ei plaanigi palumise peale lusikat nurka visata. Järgneb võitlus, mille käigus loobin oma vaenlaste poole nugasid, hüppan siia-sinna, taon neid meeleheitlikult jalaga ja haamriga. Võitlusmehaanika on mõnevõrra kohmakas ja nõuab natukene harjumist, kuid peaks olema tuttav kõigile, kes on kokku puutunud Dead Islandi seeriaga, mis on samuti Techlandi poolt loodud. Lõpuks suudan nad siiski alistada, saan raadio kaudu teada, et olen tubli poiss ja ekraanile ilmub kirje, et minu „Survivor“ oskustase on suurenenud ning olen saanud uue punkti, mida selles kategoorias kulutada. Lisaks sellele on olemas veel „Agility“ ja „Power“ kategooriad, kuid need selle missiooni käigus ei suurenenud.

Uurin kaarti ning otsustan seada sammud lähedal asuva ikooni poole, mis kujutab punast maja. Tegu on turvatsooniga – ohutu alaga, kus saab puhata ja seljakoti sisu revideerida -, mida pole veel „vabastatud“. Kohale jõudes selgub, et pean potentsiaalse turvaala puhastama zombidest, sulgema aiavärava ja sisse lülitama elektri. Mõned Molotovid ja kohmakad haamrihoobid hiljem ning olengi loonud endale keset vaenulikke slumme uue ohutu saarekese. Punane majake kaardil on muutunud kutsuvalt heleroheliseks. Käin uhkelt mööda oma uusi valdusi ringi ning naudin oma eduka ettevõtmise vilju. Kaitsva tara tagant kuulen zombide urinat ning kohmakaid lohisevaid samme. Varem polnud põgenemine probleem, kuid siin olen ma veel paremini kaitstud. Vaatan üle oma rännakul kogutud kraami ning avastan kasuliku relvauuenduse. Lisan selle oma lahingus karastunud haamrile, mis teeb nüüd kurikaeltele natukene rohkem haiget kui varem. Päeva saab lugeda igati kordaläinuks. Päike vajub horisondi poole ja varjud muutuvad pikemaks.

02:00

Mind ümbritseb pilkane pimedus. Tegu ei ole tavapärase videomänguööga, mis on küll pime, kuid mitte piisavalt, et poleks võimalik abivahenditeta hõlpsasti sihtmärgini jõuda. Ilma taskulambita, mis mu jooksusammude rütmis hüpleva kuldse noana sügavmusta öösse augu rebib, poleks mul vähimatki aimu, kuhu ma lähen.

Ma sprindin täiskiirusel ümber ühe räämas hurtsiku ning näen lõpuks enda ees oma sihtkohta. Mind lahutab ohutusest see sama üle kuivanud kanali viiv kitsas sild, üle mille ma varem jooksin; see sama kivimüüriga ümbritsetud väljak ning needsamad trepid, mis viivad Torni päästva sissekäigu juurde. Kodu on kõigest sajakonna meetri kaugusel ning minu suutlikkusest see vahemaa välkkiirelt läbida sõltub hetkel elu ja surm.

Sööstan ümber majanurga ning sekudni murdosa jooksul tabab minu vasakule pöörduv valgusvihk maja teisel pool tänavat, mille uks hingedelt maha prantsatab. Ukse pealt hakkab end kohmetult püsti ajama üks üllatavalt hästi riietatud zombi. Ta pole veel jõudnud ennast põlviligi hiivata, kui mu taskulambi valgussõõr juba edasi tõttab ja ta uuesti pilkasesse pimedusse matab. Põikan veel mööda paarist sünkpimedusest äkitselt minu ette ilmuvast kujust ning juba maandubki mu jalg veetut kanalit ületavale puusillale. Ainus läheduses olev valgusallikas peale minu taskulabi valgusvihu on Torni sissekäigu kohal sinakaslillalt hõõguv UV-lamp, mille eesmärk on hoida eemal öösel Harrani tänavaid valitsevaid monstrumeid. Jätan silla seljataha ning torman läbi avause betoonseinas, mis ümbritseb torniesist väljakut. Trepp pilvelõhkuja seinas haigutava päästva sissekäiguni on mõnekümne meetri kaugusel. Olen juba peaaegu kodus, kui äkitselt tõmbuvad mu ekraani servad tumedamaks ning hakkan hingeldama. Joon, mis näitab, kui kaua ma joosta suudan, on kulunud ohtlikult lühikeseks.

Sprindin ummisjalu üle väljaku ning vajutan puldil kolnurka. See võimaldab mul hetkeks ümbritsevat tegevust aeglustada ning ilma liikumissuunda ja –kiirust muutmata heita pilk selja taha, oma jälitajate suunas. Koos minuga pöördub ka mu taskulambi valgussõõr. Nähtavale ilmuvad kaks „öözombit“, Volatile’i, kes on lühikese aja jooksul vahemaad hämmastavalt palju vähendanud. Nad ei näe välja nagu päeval linnas kohatavad hajameelsed koletised, kelle haardesse sattumist on võimalik raskusteta vältida. Volatile on oma ebasurnud õdedest-vendadest peajagu pikem, teda ei kata riided ega ka roiskuv nahk, vaid läikivpunane liha ja selle alt välja turritavad valged luud. Lõualuu asemel on tal näos kummalised haarmed, küllap selleks, et ohvrite näo otsasthammustamise ebameeldivat protsessi natukenegi kasutajasõbralikumaks muuta. Öösel liikuvus mind ei päästa – Volatile suudab ronida kõikjale, kuhu minagi ning tema jooksmiskiirus seljatab minu oma märgatavalt. Tema haardeulatusse sattumine tähendab pea kohest õnnetut lõppu. Volatile’i ainus nõrkus on UV-kiirgus. Sel põhjusel ei liigu ta päeval väljas ning see seletab ka sinakaslillade lampide olemasolu Torni sissekäigu ja kõigi teiste turvaalade juures. Ka minu seljakotis on väikene UV-taskulamp, millega saab Volatile’i hoogu mõneks põgusaks hetkeks pidurdada.

Öösel Harrani tänavate avastamine on ülimalt ohtlik, kuid sellegipoolest ahvatlev ning potentsiaalselt rikkalikke autasusid kätkev ettevõtmine. Pimeduse saabudes ilmuvad küll välja uued ja kordades ohtlikumad vaenlased, kuid öösel teenitud XP duubeldatakse ning see ajendab päikese loojudes turvatsoonist lahkuma ja pimedust trotsima. Öö kestus on päevast mõnevõrra lühem ning Volatile’ide asukohad ja suund, kuhu poole nad igal antud hetkel vaatavad, on ära märgitud kaardil. Seega pole nende vältimine võimatu, kuid Volatile on siiski ohtlik vaenlane. Kui ta sind märkab, hakkab tema pea kohal olev valge indikaator kiiresti punaseks värvuma. Lase sellel täituda ning elukas jahib sind kiirelt ja järjepidevalt. Kuid piisab vaid sellest, et Volatile arvab, et ta on sind näinud ning juba hüppab ta paari kiire liigutusega kohale, kus sa hetk tagasi olid. Tegu on tugeva vaenlasega, kuid auhinnad on temaga silmitsi seismist väärt.

Ma tuiskan betoontrepist üles ning minu ees avaneb Torni suue, sinakaslilla UV-valgusega üleküllatud ukseava, läbi mille ei tule edasi ükski vaenlane. Ma olen peaaegu kodus. Enda selja taga kuulen nüüd juba selgelt Volatile’ide jooksusamme ja kurjakuulutavaid häälitsusi. Heidan kiire pilgu kaardile ning näen enda valge indikaatori taga kahte punast noolekest, mõlemad suunatud otse minu poole. Valge ja punane puudutavad üksteist, meie vahel ei ole enam tühja maad. Jõuaks ma vaid UV-lambi valgusvihku…

Siin, trepimademel, umbes kümnekonna meetri kaugusel Torni sissepääsust, muutub olematuks mu võhma tähistav joon. Ma lõpetan spurtimise ja mu varasem tempo muutub aeglaseks kõnnakuks. Jooksvate sammude mütsatused on hetkega mu kannul. Ma ei jõua ennast ümber pööratagi enne kui verdttarretava kriiske saatel võtab üksainus löök minult pea kõik mu elud. Teisele löögile järgneb lühike klipp. Üks mu jälitajatest surub mu selili ning mu vaatevälja ilmub punakasvalge koletislik nägu. Haarmed tema näos avanevad ning ta sööstab minu poole. Ekraan muutub mustaks.

Heli mu kõrvaklappides vaibub. Taipan, et istun toolil tikksirgelt ning pigistan pulti natukene tugevamalt kui peaks.