Mojave – kõrb nii kuum, et sa soovid tuumatalve!

Nad küsisid kui head on mu teadmised teoreetilises füüsikas. Ma ütlesin, et mul on füüsikas teoreetiline kraad. Nemad ütlesid: „Tere tulemast!“

* * *

Fallout: New Vegas on 2010. aastal ilmunud action-RPG mäng. Nagu seeriale kohane, on väljastajaks Bethesda, ent mängu arendamise eest vastustas sel korral hoopiski Obsidian, kelle resümees on ka sellised tuntud mängud nagu Star Wars: Knights of the Old Republic II, Neverwinter Nights 2 ning eelmise aasta üks ägedamaid rollimänge, South Park: The Stick of Truth. Fallout: New Vegase näol on tegemist kahtlemata ühe parima rollimänguga, mis on ilmavalgust näinud ning selle soovitamine ei ole raske.

ja/või

Fallout: New Vegas on 2010. aastal ilmunud action-RPG mäng. Nagu seeriale kohane, on väljastajaks Bethesda, ent mängu arendamise eest vastustas sel korral hoopiski Obsidian, kelle resümees on ka sellised latialused läbiminekud nagu Alpha Protocol ning vaese mehe Diablo, nimega Dungeon Siege III. Fallout: New Vegas on täis tehnilist praaki, vigu nii disainis kui ka loo jutustamises ning selle soovitamine ei ole lihtne.

Tõde on see, et mäng oli juba algusest peale ebaõiglane. *kõmm*

Fallout 3 pakkus mängijale võimaluse esimestel minutitel läbi elada mitmed tähtsad elusündmused: sünd, esimesed sõnad, esimene armastus, esimene kord kui isa oma lapsele õhupüssi kätte pistis ja käskis suuri muteerunud prussakaid tulistada…ma mäletan seda justkui oleks kõik see juhtunud alles eile! Sellega Bethesda praktiliselt garanteeris, et mängija ning tema poolt loodud tegelase vahel tekib side, mis on tunduvalt personaalsema maiguga kui „humoorikas suurte musklitega tüüp tulistab kõike, mis liigub“ stiilis tegelased, keda leidub pea iga nurga peal.

New Vegas läheneb asjale teistsuguse külje alt ning isikliku sideme loomine rajatakse koheselt müsteeriumile. Peale Ron Perlmani traditsioonilist monoloogi („War. War never changes.“) leiab mängija ennast nimetu kulleri saabastes. Saabastes, mis on mulda täis, sest ta seisab värskelt kaevatud hauas, mis vastab täpselt tema mõõtudele. Ta ees seisavad nahkvestides huligaanid, kuid nende keskel paistab eredalt välja üks ruudulises pintsakus härrasmees, kes kannab nime Benny ning kelle püstol osutab kulleri pea suunas. Kõlab lask.

Jumal tänatud, et Benny on kõige kohutavam sihtija siinpool Mojave kõrbe… Järgmisel hetkel ärkab kuller ligidal asuva pisikese asula doktori majas, kes olevat virgatsi kokku lappinud peale seda, kui kohalik üherattaline kauboi-robot ta hauast üles korjas (Jah!). Kui kuller lõpuks doktori uksest välja astub, antakse kontroll täielikult mängija kätte ning tema ees laiub suur piiritu maailm, mis ootab avastamist. Kusagil seal on ka Benny, kellele tahaks mõned küsimused esitada. Tee temani on aga ohtlik ning kohale jõudes võib selguda, et kõik polegi nii lihtne kui algselt võis näida. Tähendab, kohe kindlasti selgub. Selgub tõsiasi, et Mojave on sõja lävel, sest omavaheliseks mõõduvõtmiseks valmistuvad kohalik korrakaitseüksus NCR ning fanaatilisele isikukultusele üles ehitatud sadistidest ajaloohuviliste klubi, keda teatakse kui Caesari leegionit. Kus on võlujoogidopinguga patustanud gallialased kui neid vaja on?

Ave, Caesar, Morituri te salutant!

Leegioni ja NCR-i vastasseis tundub paberil väga põnev ning annab automaatselt mängijale valiku, kas ja keda toetada. Kahjuks ilmneb mängides fakt, et kaks jõudu on omavahel tõsiselt tasakaalust väljas. NCR-il on tugipostid üle kogu Mojave ning, sellega kaasnevalt, avaneb mängijal ohtralt võimalusi nende heaks missioone teha. Caesari leegionile on määratud aga konkreetsed kohad, millest väljaspool võib neid kohata tunduvalt harvemini. Lisaks, kui mängija otsustab vabastada oma sisemise psühhopaadi ning näidata oma lojaalsust Caesarile, on konkreetselt tollele kildkonnale omaste missioonide valik tunduvalt kesisem kui NCR-i (või mõne kolmanda osapoole) puhul.

Kuigi mäng julgustab mängijat tegema valikuid vastavalt oma soovile, jääb vägisi mulje, et siiski eelistatakse teatud klikke teistele ning mängijat suunatakse pigem „positiivse“ (sõltub vaatenurgast) lõpplahenduse poole. See teeb pisut kurvaks, sest tohutu potentsiaal jääb kasutamata, eriti arvestades fakti, et vaatamata oma lojaalsusest ühele või teisele osapoolele, on nn. „suures pildis“ kõikide plaan sarnane ning lõpptulemuseni jõudmiseks peab mängija kõndima mööda tuttavlikku rada. Õnneks on võimalik n-ö kohustuslikele missioonidele läheneda erineva külje alt ning soovitud tulemuseni saab jõuda mitut erinevat moodi.

Olles seda öelnud, taandub kõik lõppkokkuvõttes tihtilugu ainult kahele erinevale valikule: „Poe meie potentsiaalsete liitlaste ees neile teeneid tehes (lisamissioone sooritades) või löö nad maha, mul on poogen!“ Kuigi mina sain hiljem korra Caesari käest noomida, et ei suutnud ühte gruppi veenda, ei jäänud sellest midagi katki ning ta ei maininud seda enam kordagi. Ju ta siis mõistis, et ma olen lihtsalt inimene. Errare humanum est.

Play the guitar, play it again, my Johnny

Vaatamata sellele, et Fallout: New Vegas on niivõrd mitmes kategoorias polaarne teos, on tegu ühe minu lemmikmänguga läbi aegade. Ühe osapoole eelistamine ning kohati lihtsameelsete kõrvalmissioonide kordumine erinevate läbimängimiste puhul ei suuda seda fakti mõjutada ning kõigele sellele vaatamata leian, et korduvaks naasmiseks on põhjuseid piisavalt. Erinevate kildkondade, nii suurte kui ka väikeste, tundmaõppimine ja/või väljajuurimine, Mojave kõrbe iga nurga avastamine ja/või ainult selle ettenähtud teedel püsimine, oma uute sõprade aitamine ja/või reetmine…variatsioone on piisavalt. Fallout: New Vegas on lihvimata teemant, mille tahumata küljed avalduvad ajale pisut jalgu jäänud, ent siiski omapärases, visuaalses küljes ning lugematutes tehnilistes probleemides, mis asetavad väikelinna abišerifid peadpidi lakke ning jätavad nad sinna rippuma ja jalgu vehkima.

Kuid kõige selle all peitub huvitav maailm, fantastiliselt humoorikad kõrvaltegelased, nukrad ja depressiivsed lood, ja palju, palju muud, mille avastamist saadab läbi Pip-Boy kõlav kohalik raadiohääl Mr. New Vegas ning kõige parem heliriba, mida pudelikorkide eest osta võib. Tõsi, Three Dog oli cool, ent Mr. New Vegas on niivõrd suave, et ma andsin talle andeks tema lühikese playlisti ning uudislugude kordamise. Samas, mängusisese kalendri järgi tammusin ma mööda Mojavet pea et terve aasta jagu, kuulates ühte raadiokanalit ning korduvad muusikapalad olid tihti vähim minu muredest. Ja hei, lõppude lõpuks on isegi negatiivsed küljed tegelikult positiivsed küljed, sest tänu neile on sellel mängul niivõrd ohtralt šarmi.

Fallout: New Vegas on väga hea ja/või halb mäng ning teistsugusena ma ei kujutakski seda ette.

* * *

Öeldakse, et sõda – sõda ei muutu kunagi. Kuid inimesed muutuvad, tänu teele, mida mööda on kõnnitud. Ja see tee – on jõudnud lõpuni.