Game of Thrones: Episode Three – The Sword in the Darkness

Tehes Telltale’i Game of Thronesi mänguseerias erinevate tegelastega lugu läbi mängides narratiivi jaoks tähtsaid otsuseid, taban end pidevalt mõttelt, et iga valik nii dialoogis kui ka loo suuremas plaanis ei põhine minu jaoks mängu kirjutajate loodul, vaid HBO ülimenuka seriaali tegelaste tuntusel. Iga kord, mil tegevus liigub mööda keskseid karaktere, kelleks on Forresteride perekonna liikmed, tunnen, et kogu nende olemus on nii sarnane kurva saatusega Starkide perekonnaga.
Kuningalinnas oma perekonda aidata üritav Mira mõjub nagu Sansa Stark, kes oli samuti mõnda aega Margaery Tyrelli nö. hoolealune. Müüril redutav Gared Tuttle on nagu Jon Snow. Isegi Garedi uued sõbrad omavad ühiseid jooni tüsedavõitu Samwell Tarlyga ja sõjaka Grenniga. Ainuke, keda ma otseselt ei seosta sarjast ja raamatutest tuntud tegelastega on Forresteride perepoeg Asher, kuid tedagi saab samastada samuti pagenduses viibiva Jorah Mormontiga. Kõik mängitavad tegelased on vähemalt kolmanda osa seisuga sarjast tuntud karakteride rohkem või vähem täpsed koopiad ning valdav osa mulle ette antud valikutest ei põhine mitte mängutegelastel, vaid iga kord dilemma ees olles mõtlen, et huvitav, mida Jon, Sansa, Jorah või mõni Stark teeks. Alles kolmanda osa lõpus ilmnes üks suurem asjaolu, mis lubab Garedit kas või natukene Jon Snowst eristada.

The Sword in the Darkness on teetähis, mis markeerib seeria keskpunkti. Esimene osa, Iron From Ice, alustas julgelt ning teine osa, The Lost Lords, jätkas samas vaimus. Kolm osa veel ja siis saame oodata juba uut hooaega. See juhtub eeldatavasti pärast HBO Game of Thronesi 5. hooaja lõppu. Esimest korda Telltale’i nö. uue hingamise mänge läbides pean tunnistama, et nüüd pole iga episood enam puhas kuld. The Sword in the Darkness on selgelt sisutäide tulevasteks episoodideks. Kogu osa vältel puhutakse konflikte lõkkele, viiakse meid telesarjast ja raamatutest tuttavatesse olukordadesse, mida saame seekord jälgida kaugelt eemalt, sest Forresterid on selles maailmas vähetähtsad tegelased.

Neid ei kutsutud isegi Joffrey jaoks väga hästi lõppenud pulma! Samuti on olnud mitmeid võimalusi teha tutvust “maailma parima” ema ja kuninganna tiitlit vääriva Cersei Lannisteri ning kurikavala ja väga šarmika Tyrion Lannisteriga. Mainimata ei saa jätta ka kohtumisi Jon Snow ja Margaery Tyrelliga. Nemad on seni olnud ainsad sarjast mängu jõudnud populaarsed tegelased. Kolmas osa jätkab sama rada, aga kahjuks jätab kohtumise ühe väga võimuka karakteriga täiesti lõppu, mistõttu tekkis mul tahtmine kohe neljas osa ette võtta, aga selleni läheb veel ilmselt kuu aega. Telesarjadega on asi lihtsam – igal nädalal ilmub uus episood. Õnneks tuuakse sisse ka tegelased, kes küll palju ei räägi, aga pakuvad sellegipoolest palju kõneainet ja ma ei mõtle Hodorit, kuigi see oleks samuti vinge.

The Sword in the Darknessi jooksul on mulle juba mõnes mõttes armsaks muutunud tegelased sunnitud valima oma perekonna ja kuningriigi vahel. See vahel väga kohutavana mõjuv valik pole enam osa sellele episoodile spetsiifilisest temaatikast, vaid nii võib kokku võtta ka telesarja ja romaaniseeria – valik perekonna ja kuningriigi, kohuse ja õiglustunde, armastuse ja au vahel. Need valikud pole kunagi kerged, seda eriti Game of Thronesi maailmas. Cersei Lannister on aga üks vähestest, kes ei pea kunagi valima perekonna ja kuningriigi vahel, sest tema perekond ongi kuningriik. Selle vaatamata sunnib ta sama valikut peale kõigile enda ümber. Cersei on nagu kuld, mida kõik inimesed ihaldavad, kuid mida ta eales käest ei annaks. Ta on selle nimel liiga kaua võidelnud ja ohverdanud. Forresterite perekonda ootab samuti ees suur võitlus ja mitmed ohverdused.

The Sword in the Darkness lubab mängija juhtimisel laskuda tegelastel porri, madalamaks kui muru, et siis hiljem rünnata kui vaenlane seda kõige vähem ootab. Rünnakut kõnealuses episoodis pole, aga seda mängitakse ette nii selgelt, et tulevikus hakkab kindlasti esile kerkima rohkem harjumatuid pöördeid (Game of Thronesi mõistes tavapärane nähtus) ja verevalamisi nagu esimese osa lõpus. Game of Thronesi puhul tuleb alati karta lõppu, alati. Seniste episoodide põhjal oskan öelda, et North Grove’i olemasolu on seni ainuke sisuline käik, mis eristab mänguseeriat sarjast. Ma ei taha selgitada selle olemust, sest mängudega järje peal olijad teavad niikuinii, millest räägin. Teistele tahaksin jätta väheke avastamisrõõmu. Kui lugu liiguks vähem tuttavlikel radadel ja keskenduks rohkem uutele ideedele nagu salapärane North Grove, siis usun, et tulevased osad muutuksid palju huvitavamaks kui senised kolm.

Telltale’i narratiivne mudel on ideaalne niigi episoodilisele materjalile, nagu seda on Game of Thrones. Põhimõtteliselt võib episoodi võtta kokku ka asupaikade järgi – põhi (Forresterid ja Müür), lõuna (Kuningalinn) ja ida (Yunkai). Oluliste valikute möödumisel vahetub kiiresti ka asukoht, mis viib lugu edasi samaväärsesse situatsiooni või siis mõnel juhul tuleb esitamisele täiesti vastupidise emotsiooniga hetk. Troonide mängus on kõik tegelased nagu mööduv tuuleke, ühel hetkel on nad käega katsutavad, teisel juba kadunud ja unustatud. The Sword in the Darknessi puhul häiris mind sama okas, mis ka eelmise kahe osa juures – liigne sarnasus teleseriaali poolt loodule. Nüüd on mul tunne, et see on möödumas, sest North Grove ja üks sarjast väga kaugele ulatuv valik viitasid huvitavama tuleviku poole.
Kahjuks polnud see okas ainuke. Nimelt märkasin, et Telltale’i tavapärane stsenaristiline kvaliteet on kõikuma löönud. See pole õnneks kogu osa läbiv probleem, vaid paistis silma ainult mõnes kohas.

Veel üheks okkaks on usaldamatus mängija ja visuaalse loo jutustamise suhtes. Mina kui mängija tundsin end kuidagi solvatuna kui hiirega keskkonda uurides avastasin lahenduse, kuidas tegelased saaksid täbarast olukorrast põgeneda. Minu üllatuseks hakkasid nad aga ükshaaval üksteisele kinnitama lahenduse olemasolu. Kogu selle aja vaatasin stseeni pealt nagu oleksid nad liiga kaua päikese käes olnud. Mängijana nägin lahendust ja seda tegid ka tegelased, kuid ometi leidsid kirjutajad, et oleks mõistlik kogu olukord igaks juhuks üle kirjeldada. Visuaalselt oli lahendus olemas ja mängijana sain sellest kohe aru, aga mäng jõudis alles hiljem järele. Ma nimetaksin seda videomängulikuks kirjutamiseks. Seda pole ma Telltale’i juures varem täheldanud, mistõttu pakun, et stuudio mitmed projektid on loomingulisi protsesse kiirendanud ja nii tekivadki momendid, mida peaks tegelikult musta materjalina välja lõikama. Tehniliselt on Game of Thrones endiselt heal tasemel, kuigi mängumootori vananemine annab endast tunda. Siiski on stuudio suutnud loo valada neile omasesse visuaalsesse vormi, mis sellisel kujul töötab laitmatult.

The Sword in the Darkness on nagu vaikus enne tormi. Kohati isegi liiga vaikne. Õnneks on Telltale’i kirjutajad suutelised George R. R. Martini personaalse assistendiga konsulteerides looma iga episoodi jaoks väga kvaliteetseid stsenaariume. Mänguseeria ei jää kvaliteedilt sugugi maha romaani telesse toonud David Benioffi ja D.B. Weissi ühisest tööst. Pigem tekitab küsimusi otsus seista visuaalsele inspiratsioonile nii lähedal, et kõik tegelased muutuvad olemasolevate versioonide korduvateks varjudeks. Loodan, et neljas osa seisab rohkem omal kahel jalal.