MKX – parim Mortal Kombat läbi aegade?

Mortal Kombat X on värskelt mänguriteni jõudnud ning juba, peale mõningast kaklemist ning vastaste nägude õrna, rusikate ja jalahoopide abil masseerimist, on tekkinud mitmed muljed, arvamused ja küsimused, mis kõik pealuust väljuda soovivad. Nende lugemisel palun võtta arvesse, et mulle üldiselt kaklusmängud väga ei meeldi ning pigem mängin neid harva; järgnevad mõtted on toodud teieni läbi algaja silmade/näppude:

• Mortal Kombat X näeb võrratult kaunis välja. Tõenäoliselt ei tule see üllatusena, kaklusmängud (koos automängudega) tunduvad üldiselt pisut vähemnõudlikumad ning selle võrra ka kenama väljanägemise ja stabiilsema kaadrisagedusega. Sama väide kehtib ka siinpuhul – ilus detailne graafika ja üsnagi sujuvalt jooksvad kaadrid garanteerivad selle, et mängu on lõbus nii ise mängida kui ka kõrvalt vaadata. Ka heli on suurepärane – Jaxi metallkäed kõlavad (ja ka tunduvad) nagu neil oleks nö. „kaalu taga“. Kõht tõmbub õõnsaks, sest ise ei tahaks nendega tutvust teha ning täispööretel töötav fantaasia manab ettekujutusi sellest, kui valus nendega kohtumine oleks.

• Esimese asjana proovisin CPU poolt kontrollitavate tegelaste vastu mõned matšid teha ning silma jäid nii mitmedki pisiasjad, mis mulle väga meeldisid. Peale tegelaste valimist ning kinnitamist vaatavad nad üksteisele otsa, seejäre pööravad selja ning jalutavad ekraanilt välja (mõnikord jõudis aga laadimisekraan ette ning lõikas ümberpööramise osa imelikul kombel välja, veider). Kui mõlemad tegelased lõpuks sihtpunkti (ehk valitud areenile) jõuavad, kõnetavad nad üksteist, võttes arvesse teist isikut. See tähendab seda, et matši algused ei muutu niivõrd korduvaks, kui nad olid seda seeria eelmises osas. Iga matš, kus osaliseks oli Sub-Zero, algas sellega, et ta ähvardas oma vastaseid, lubades, et nüüd algav kaklus on tolle viimane. Iga kord, kui Ermac areenile hõljus, teavitas ta ekraani teises otsas ootavaid tegelasi oma olemusest (We are many, you are but one!). Nüüd muutuvad matšieelsed õrritused vastavalt vastasele ning, kuigi üldplaanis tühine lisa, on see lahe. Äärmiselt lahe!

• Koos uue Mortal Kombatiga ujus esiplaanile ka uus suhtumine – mikromaksed tobedate asjade eest, seekordselt on kõne all nö. „kergemad fatalityd“, mis lukustuvad lahti kõigest mõne dollari eest. Selline otsus pani kulmu kergitama, sest fatality’te sooritamine on selles mängus üpriski lihtne. Eriti imelikuks muutus sedalaadi mängu arendajate/väljastajate poolt tehtud otsus siis, kui avastasin, et vastava atribuudi lahtilukustamine õnnestub ka lihtsalt mängu mängides. Kas tõesti eksisteerivad nii laisad inimesed, kes ei viitsi isegi tundi aega mängu alla matta ning pigem maksavad elu lihtsaks tegemise eest raha?

• Rääkides fatality’test… siis tunduvad need (ning ausalt öelda oli mul selline tunne juba eelmise mängu puhul) kuidagi mannetutena. Samal ajal on aga pöörased, tegelaste siseelu näitavad röntgen-võtted kohati tunduvamalt brutaalsema ja eluohtlikuma väljanägemisega. Fatality’d läheks kohati justkui lati alt läbi ning jätavad segase ja ebaloogilise mulje. Mõnel nagu poleks korralikku fookust ja arendajad lihtsalt viskasid kokku erinevaid elemente, mis kokku moodustaksid  ebamäärase, ent verise lõpptulemuse. Näide: Scorpion lööb vastase rindkere sisse ühe kena augu, millest tuleb nähtavale viimase süda. Selle asemel aga, et näiteks süda enda kätte rabada ja see puruks pigistada, lööb Scorpion vastasel mõõgaga näo küljest ning too kukub pikali ja tema aju voolab pealuust välja. Jah, selle üle on hästi tobe viriseda, aga neetud! Mind häirib, et ta südame rahule jättis!

• Ühel tegelasel on kolm, hmm, variatsiooni. Nendest sõltuvad tolle move set ja abivahendid ning see (vähemalt loodetavasti peaks) muudab mängu mitmekülgsemaks ning paneb päris (mitte arvuti poolt juhitavad) vastased proovile, sest teatud tegelase valimisega ei lõppe veel nende eeltöö – ainult tegelase teadmisest ei piisa, et teada tema taktikat ja matši potentsiaalset kulgu, tuleb selgeks teha ka kõik kolm variatsiooni ja see tähendab, et aju peab mahutama endisest tunduvalt rohkem informatsiooni. Sellistel hetkedel on mul hea meel, et ma kaklusmänge liiga tõsiselt ei võta.

• Kahe Mortal Kombati osa vahepeal vorpis stuudio kokku sellise DC koomiksitegelasi pungil oleva kaklusmängu, nagu seda oli Injustice: Gods Among Us. Tolles oli võimalik areenidel teatud taustaelemente kaklusesse kaasata. Seda võimaldab ka Mortal Kombat X – ühel areenil seisis taustal tore vanaproua. Vastane võttis ta sülle ning virutas temaga mulle näkku.

• Peegelmatšide puhul jätkatakse ikka veel seda moetrendi, et üks on originaalset värvi ning teine kahe kraadi võrra heledam/tumedam. Kahju, et malli pole võetud Nintendo kaklusmängust Super Smash Bros., kus kohe alguses on võimalik valida mitmete erinevate värvilahenduste vahel…olgugi, et need tegelaselele ei pruugi sobida.

• Mängus on veel tohutul hulgal avastamist ja arusaamist – mis on fractionid, mida ja kuidas nad mõjutavad? Kes kõik need uued tegelased on? Mis toimub? Miks toimub? MILLAL toimub?

• Laadimisajad on kas meeletult lühikesed või olen ma lihtsalt niivõrd palju Bloodborne’i mänginud, et kõik muud laadimisajad tunduvad eelnimetatud mängu kõrval olematud.

• Räppi tundub ka vähevõitu olevat.

Mortal Kombat (9) mulle meeldis, kuid ühel hetkel lakkas meeldimast. Praeguseks hetkeks pigem põlgan seda mängu. Loodetavasti suudab Mortal Kombat X sellisest saatusest hoiduda. Seninähtu põhjal on tulevik helge; ehk on tegu isegi seeria parima osaga?