The Order: 1886 tulistab ennast jalga

The Order: 1886 on eksklusiivselt PlayStation 4 konsoolil saadaval olev tulistamismäng, mille valmistamisel panid pead kokku Ready at Dawn ja SCE Santa Monica Studio. Mäng nägi ilmavalgust käesoleva aasta 20. veebruaril, kuid olenemata kõrgetest müüginumbritest, on The Order väljalaskest alates käinud üsna konarlikku rada. Kas kriitika on õigustatud või on karmide sõnadega seekord liiale mindud?

The Orderi tegevus toimub aurupungi sugemetega Londonis 1886. aastal, mil tööstusrevolutsiooni võidukäik on kaasa toonud futuristliku tehnoloogia kiire arengu. Sündmustik leiab aset nelja ordurüütli tegevuse ümber. Ordu näol on tegu kuningas Arturi ümarlaua rüütlite poolt alguse saanud ettevõtmise jätkuga. Juba müütilise Arturi ajal hakkasid mõned inimesed nö. loomastuma ehk libahuntideks muutuma ning The Orderi järgi oli ümarlaua seltskonna peamiseks ülesandeks nende peatamine. Salapärastel viisidel avastasid ordurüütlid blackwateri-nimelise vedeliku, mis pikendab nende eluiga sadu aastaid ja suudab nad surmasuust tagasi tuua ka kõige raskemate vigastuste korral. 19. sajandi lõpul pole võitlus veel kaugeltki läbi, kuigi tööstusrevolutsioon ja Ordule töötav noor geniaalne Nikola Tesla on libahuntide olukorra märkimisväärselt keerukamaks muutnud – rüütlite käsutuses on nüüd mitut sorti käsi- ja automaatrelvi, pumppüsse, granaadiheitjaid ning palju muud. 1886. aastal on aga libahuntide rünnakud sagenenud ja neile on lisandunud ka riigivastaste mässuliste liikumine. Siin tulevadki mängu neli peategelast, kes vastupidiselt ordu juhtkonnale leiavad, et nende kahe arengu vahel valitseb salapärane seos ja asuvad seda omapäi uurima.

Kuigi kesksete tegelaste näol on tegu mängu jaoks loodud originaalsete karakteridega, oleme me kõik nendega varem kohtunud. Sina oled Grayson, kelle ordurüütli nimi on Sir Galahad. Kõik Ordu liikmed kannavad lisaks oma nimele tiitlina ühe iidse ümarlaua rüütli nime. Galahad on morn ja tusane, kuid kohusetundlik ja õiglane. Lisame talle steroidisõbra kehaehituse, vähe vängema hääle, vahetame ta riided välja raudrüü vastu ja kleebime ta geneerilise automaatrelva alla mootorsae ja me saame äravahetamiseni sarnase tegelase Marcus Fenixiga Gears of Wari seeriast. Järgmisena astub areenile Isabeau D’Argyll (Lady Igraine). Tema on stereotüüpne tugev naine meeste maailmas, kes kasutab tihti üleolevaid one-linereid, kuid kellel on mõistagi ka õrnem pool, millest annab aimu tema ja Graysoni vaheline seksuaalne tõmme, millele nad aga järgi anda ei saa, kuna nad on rüütlid ja see oleks vale. Sebastien Malory (Sir Perceval) on rühma juht, selle kõige vanem liige ning Graysoni mentor, keda kõik austavad ja pimesi järgivad, sest ta on rühma juht, selle kõige vanem liige ja Graysoni mentor. Üle jääb veel markii de Lafayette, kellele pole veel ordurüütli nime usaldatud, kuna ta on alles õpipoisistaatuses. Tavapärase prantslasena armastab ta loomulikult naisi ja vabadust.

Läbi nende nelja kogeb mängija umbes kuue tunni jooksul ühte kõige segasemat ja laisemini kirjutatud lugu, mida mina olen mängus eales kogenud. The Orderi narratiiv lihtsalt ei toimi sellisel tasemel nagu me oleme harjunud modernsetelt videomängudelt ootama. Mitmed küsimused, mille mängija alustades endale tõstatab, on vastuseta ka siis kui lõputiitrid mööda ekraani alla valguvad. Loole kaasaelamise teeb keeruliseks asjaolu, et tegelaste valikud on kohati nii kummalised, isegi selle fiktiivse reaalsuse parameetrite järgi, mida nad asustavad. On ilmselge, et The Orderi maailmale korraliku taustsüsteemi loomisele ei ole pühendatud kaugeltki piisaval määral tähelepanu ja see võimaldab lihtsalt juhtuda asjadel, mida kirjutajad parasjagu vajalikuks peavad. Mängu lõppedes ei suutnud ma ikka veel päris täpselt aru saada, mis, miks ja kuidas oli toimunud ning pidin külastama Wikipediat, et täpsemalt mõista, mida ma just kogesin ning kas ma olin sellest õigesti aru saanud. See ei osutunud minu jaoks päästvaks õlekõrreks ja The Orderi sisukokkuvõtet lugedes mõistsin, et ma ei olnud midagi erilist kahe silma vahele jätnud. Tegu on looga, mille elemente ei seletata mängijale lahti, millest jääb mulje nagu see algaks poole pealt ja jõuaks välja kuhugi, mida on keeruline lõpuks nimetada. The Orderi süžee osutus minu jaoks klišeeliste niitide sasipuntraks, mis hargnevad nii algusest kui ka lõpust.

Asjaolu, et mängu narratiiv on nõrk, mõjub kahjulikult ka mängitavusele, kuna The Orderi puhul on need kaks aspekti tihedamini seotud kui mitmete teiste mängude puhul. The Orderit on algusest peale müüdud kui filmilikku kogemust ja see väljendub mängija pea alalises käekõrval talutamises. Võimalusi kõrvalekalleteks on vähe, kõige tipus troonib stsenaarium, millest kaugenemine pole võimalik. Tegu peaks olema kiiretempolise atmosfäärika märuliga, kuid märkimisväärselt suur osa The Orderiga veedetud ajast – ja seda aega on niigi vähe, arvestades, et tegu on umbes kuue tunni pikkuse mänguga – möödub lihtsalt mööda tasandeid kõndides. Mitte tulistades ja granaate loopides, mitte hiilides, lihtsalt ühest kohast teise kõndides ja stuudio poolt loodud kohti imetledes. Avastamisruumi on minimaalselt – vahel on võimalik paremale minemise asemel ka paar meetrit vasakule kõndida, et leida sealt näiteks ajalehe väljalõige, helilint (mida saab kuulata vaid menüüs), foto või mõni muu ese, mida Grayson saab kätte võtta ja sarnaselt näiteks L.A. Noire’is nähtuga käes edasi-tagasi keerutada ning erinevate külgede alt imetleda. Erinevalt L.A. Noire’ist ei ole sellel aga enamasti suuremat mõtet, asju saab kätte võtta, veidi keerutada ja siis uuesti maha panna. Tundub, et Ready at Dawn soovis lihtsalt uhkustada oma graafiliselt kauni loominguga. Näiteks mängu alguses leidsin tünni pealt hõbedase plasku, mis oli sinna asetatud tõenäoliselt vaid selleks, et näidata, kuidas päike metalselt pinnalt peegeldub. Lisaks kõndimisele võib oodata ka suurel hulgal ja pikki vahestseene. Mäng koosneb peatükkidest ning nii mõnigi neist koosnes täiel määral vahevideost.

Kui kuulid lõpuks vihisema hakkavad, ei erine The Order oma žanrikaaslastest ühelgi esiletõstetaval viisil. Tegemist on täiesti tavalise tulistamismänguga – sa sisened ruumi/õue, näed suurt hulka strateegiliselt paigutatud rinnakõrguseid barjääre, ruumi/õue teisest otsast jooksevad sisse vaenlased; sina ootad, et vaenlased pea rinnakõrguste barjääride tagant välja pistaksid ja vajutad päästikule. Loomingulist lähenemist pole vaja, kuna AI-l tundub olevat raskusi mõistmaks, et tulevahetuse ajal diagonaalis üle lageda välja jooksmine pole hea mõte. Kui keegi enam ei liiguta, jooksed sina ruumi/õue teisest otsast välja uude ruumi/õue ja protsess algab uuesti. Graysonil on küll võime paariks hetkeks ümbritsevat maru aeglustada ja käsipüstoliga kiirelt mitmete vaenlaste suunas kuulirahe teele saata, kuid mäng on piisavalt lihtne, et aja möödudes unustasin selle võime olemasolu. Lisaks sellele on võimalik end salapärase blackwateri abil ka ühe korra surma äärelt tagasi tuua (sarnaselt Gears of Wariga tõmbub kriitilisel hetkel ekraan punaseks ja tegelane kobab neljakäpukil põrandal) ning seda kasutasin ma üsna tihti, kuna kohati kohtab Galahad tugevaid vaenlasi, kes talle pumppüssiga lihtsalt nina alla jooksevad. The Order hõlmab endas ka paari hiilimistasandit, kuid avastatud saamine lõppeb Graysonile automaatse surmaga ja seega uuesti alustamisega (miks ei saa nüüd blackwaterit kasutada?) ning indikaatorid, millal sind nähakse ja millal mitte, pole alati selged. Vahel oled nähtaval ka siis kui arvad, et oled peidus ning Galahad kleepub seinte külge liigse innukusega, mis teeb kiire pagemise lähedale uitanud valvurite eest tülikaks. Peale inimvaenlaste võitlevad rüütlid ka libahuntidega, kelle kohalolu on kerge unustada, kuna nad ilmuvad välja paar korda mängu jooksul. Nende alistamine pole samuti eriline väljakutse.

Möödalastud võimalusena tundub ka mängu relvaarsenal. Kuna tegemist on alternatiivajaloolise olustikuga, kus tööstusrevolutsiooni hoogne kulg on toonud kaasa mitmeid futuristlikke tehnikaseadmeid, siis võiks eeldada, et suudetakse lagedale tulla millegi huvitavamaga kui igas teises tulistamismängus leiduvad automaadid ja pumbad, revolvrid ja snaiprid. See ei ole aga nii ning valdav osa rüütlite käsutuses olevast arsenalist koosneb täiesti tavalistest märulimängude relvadest, mis on üle võõbatud ajastule sobivama värvikihiga. On ka huvitavaid erandeid, näiteks elektrilaengut välja tulistav relv, mida peab enne kasutamist hetke laadima ja mis seega Galahadi vaenlaste tulele haavatavaks jätab. Teine, minu isiklik lemmik, on termiidipulbrit tulistav relv. Esimese valanguga kaetakse vastased termiidiga, järgmisega saadetakse teele tulejuga, mis pulbri sütitab ning ümbritsevale palju kahju tekitab. Tegu on huvitavate lisandustega The Orderi muidu tavapärasesse repertuaari, kuid neid relvi kohtab mängus kõigest paar korda ning isegi neil juhtudel võetakse need sinu käest ruttu ära, et nad ei hakkaks mingil juhul rangelt rööbastesse surutud narratiivi segama. Tihti annavad tulistamine ja relvaarsenal juhtkoha üle ka ajastatud nupuvajutustele, mida kohtab The Orderis märkimisväärselt palju. Vähemalt siin jäetakse mängijale mingisugunegi valik – aja aeglustudes ja vastavate nupuikoonide ekraanile ilmudes on vahel võimalik valida, näiteks kas ma pussitan vaenlast kaela või kehasse, kas ma haaran püstoli või noa järele. Tulem on aga alati sama ning mõnel korral ei ole isegi oluline kui sa etteantud aja jooksul reageerida ei jõua ja asjad lahenevad iseenesest. Kui sina The Orderit ei mängi, tehakse seda sinu eest.

Audiovisuaalselt on The Order võrratu ja on selge, et just siia on läinud lõviosa stuudio tähelepanust ja vaevast. Tegu on vaieldamatult kauneima mänguga PlayStation 4 konsoolil – rikkalikud detailid Galahadi rüül on selgelt näha, tegelaste juuksed vetruvad liikudes ja isegi tulevahetuste ajal on nähtavad poorid mehe näol, valguse mäng erinevatel pindadel on fantastiline ning nägude miimikast jääb mulje nagu oleksid naha all tõepoolest lihased. Kõik relvad, tegelased, esemed ja tasandid on realistlikud, detailsed ja kaunilt realiseeritud. The Orderi kaadrisagedus jäi läbivalt stabiilseks ja märgatavaid seisakuid pildis ei tekkinud. Küll aga kadusid peale tulevahetusi lahinguväljalt pea kõik laibad, mis töötab vastu The Orderi realismitaotlusele ja pärsib minu jaoks veidi mängu sisseelamist. Kiidusõnu jagub ka häälnäitlejate kohta, kes hoolimata parimal juhul keskpärasest materjalist, on suutnud oma tegelased usutavalt elule tuua ja reaalsete inimestena kõlama panna. Mängu sünge õhustikuga sobitub edukalt ka heliriba, mille madalad noodid sobivad hästi saatma avantüüre sombuse Londoni kurjakuulutavatele tänavatele. The Orderi esteetiline pool on minu arvates ainus põhjus, miks sellele mängule oma kõvakettal rohelist tuld näidata. Tegu on tõepoolest väga kauni ja hästi kõlava teosega.

The Order: 1886 ei ole Sinu aega väärt. Tegu on rangelt narratiivi poolt juhitud tulistamismänguga, mis ei räägi head lugu ega paku ka meeldejäävat märulit. Kuna mängijat talutatakse läbi narratiivi, siis on The Orderi puhul lool eriti kandev roll, kuid mängu poolt räägitav lugu pole ainult keskpärane ja kergesti ununev, vaid lihtsalt halb, kuna tegelaste arendamisele ja koherentse maailma loomisele pole pühendatud piisavalt tähelepanu. Mängitavuses ei paku The Order samuti midagi huvitavat ning tänu kesisele AI-le jääb mitmetele oma konkurentidele allagi. Kõige enam hoolt ja armastust on näidatud mängu esteetilisele poolele, mis on väga muljetavaldav, kuid sellest üksi The Orderi lunastamiseks ei piisa. The Order pole seega viktoriaanlik ainult oma olustikus, vaid ka olemuselt. Sarnaselt reaalsete 19. sajandi lõpust pärit esemetega, jääb meil tänapäeval üle vaid imetleda selle ilu, funktsionaalselt oleme me aga juba ammu suutelised paremaks.