Game of Thrones: Episode Four – Sons of Winter

Talv on tulekul. Ikka veel. Talv on aeglane, ta on küll kohe-kohe ukse taga, aga koputamisega on viivitanud aastaid. Selle aja jooksul on George R. R. Martini populaarsele raamatuseeriale külge poogitud juba viiendat hooaega jooksev telesari ning viimast toetav episoodiline videomäng Telltale Gamesi poolt. Game of Thrones pole meie jaoks võõras: esimesest episoodist kirjutasime lausa kaks erinevat artiklit, teise ja kolmanda puhul piirdusime (õnneks/kahjuks) ühega. Veidral kombel pole ükski teine Telltale’i mäng (mitte, et me ei oleks üritanud) niivõrd stabiilselt meie nn. kirjutamisradaril püsinud. Koheselt kerkib esile küsimus – miks?

Kindlasti ei ole selleks tõmbenumbriks mängu tehniline suurepärasus. Meenub vestlus kusagil internetis, kus väitsin, et senimaani on iga Telltale’i mäng (alustades esimesest The Walking Deadi osast) olnud väiksemal või suuremal moel „vigane.“ Probleemid kaadrisagedusega, lahkhelid pildi ja heli omavahelise sünkroniseerimisega, loendamatud hangumised eelnimetatud elementides…valik on üpriski mitmekülgne. Selle peale loobiti minu suunas vastus, et ma ei tea, millest räägin ning et vastajal pole kunagi mingeid probleeme esinenud. Küllap oli tema näol tegemist ülimalt õnneliku indiviidiga, sest nii minu kui ka tohutu hulga teiste mängurite kogemused näitavad, et selle stuudio mängude tehniline külg on täiuslikkusest kaugel. Nii juhtus ka tol korral – kui ekraanile ilmusid meenutavad kaadrid eelmistes episoodides toimunu kohta, tuli neid kannatada pea et mitmeid minuteid. Igal uuel kaadril oli raskusi sujuvalt voolamisega. Tõsi, see probleem ilmutas ülejäänud mängu ajal end tunduvalt harvemini. Veidral kombel sattus silma alla (või pigem hakkas kõrva) seik, kus poole dialoogi ajal mängu pausile pannes ning seejärel taaskäivitades dialoog järksu vaikis. Õnneks olid subtiitrid all.

Kuigi tehnilised apsud riivavad siin-seal nii silmi kui ka kõrvu, ei suuda nad siiski mängude nautimist takistada. Samuti ei jää Game of Thronesi puhul jalgu tema visuaalne külg, mis mitmetes kohtades interneti sees pigem kriitikat on saanud – olevat teine pisut kahvatu ning tänu sellele sulanduvat liigselt halli massi. Tõsi, kuigi Game of Thronesil on spetsiifilise stiiliga visuaalia, on selle teostus pisut räpane ja lohakas ning tänu sellele ei suuda see just kestvat muljet jätta. Ent, tuleb taaskord nentida, ei ole ka see mängu tõmbenumbriks. Ei, selleks on otse loomulikult lugu!

Mõnes mõttes on Game of Thronesi lugu ühekorraga nii tema needus kui ka õnnistus. Needus seetõttu, et võrreldes teiste Telltale’i viimase aja üllitistega, on Game of Thronesil kõige vähem iseseisvust. Olen juba korra maininud, et tegu on omamoodi nišimänguga – kuigi nii The Walking Dead, The Wolf Among Us, kui ka Tales from the Borderlands põhinevad varasemalt loodud universumitel, ei vaja nende mängimine eelnevat uurimustööd. Ei pea läbi lugema koomikseid, ega mängima videomänge. Hoolimata asjaolust, et tegelased jagavad universumit varasemalt tuttavate indiviididega, on neil oma lugu jutustada. Kuigi ka Game of Thronesi keskmes on „uued“ tegelased (Forresteride eksistentsi on raamatutes põgusalt mainitud), on nendega toimuv üpriski tihedalt seotud teleseriaalis toimuvaga. Näiteks neljandas episoodis on mängija tunnistajaks sellele, kuidas Jon Snow valmistub rännakuks, mille sihtpunktiks on desertööre täis Caster’s Keep, või kuidas Daenerys on parasjagu vallutamas Mereeni.

Õnnistus on lugu aga seetõttu, et tänu tihedale seotusele seriaali universumiga ning sellest tulenevale teadmisele, et tegelaste eluküünlad võivad ootamatult kustuda, on iga otsuse vastuvõtmine ja iga dialoogivaliku tegemine äärmiselt pinev tegevus. Kõigi nelja episoodi vältel olen tundnud, kuidas otsaette tekib higimull ja käed krahmavad tugevamalt pulti, sest ma tunnen, et iga minu liigutus ja sõna võib jääda viimaseks… olgugi, et Telltale on näidanud, kui petlik see tunne reaalsuses olla võib.

Kolme eelneva episoodi vältel on Forresteride õnn olnud halvemast halvem. Kui on võimalus, et miski läheb viltu, on see nii ka juhtunud ning kordades halvemini, kui algselt arvata võis. Neljas episood pakub mängijatele väikseid võite… mis tähendab seda, et enne lõppu muutuvad asjad veel halvemaks. Tunnen juba praegu neid külmavärinaid, mis mind viienda episoodi alguses valdama hakkavad, sest juhtugu mis tahes, üks asi on kindel!

All men must die.