Head Tähtede Sõdade päeva!

May the Fourth be with You – sellisest pisikesest naljast kasvas lõpuks välja suur (mitte)ametlik püha, kus kõik Star Warsi austajad meenutavad heldinult oma kõige lemmikumat sci-fi frantsiisi. Ka Level1 sai kokku ning pani kirja nooruspõlvest mõned mälestused, mida Tähtede Sõda põhjustanud. Siin nad on, oma kõige ausamal ja tooremal kujul!

Andri Allas

See oli mu üksildane suvi peale 11. klassi, kui otsustasin, et aitab – ma pean end korralikult filmiklassikaga harima. Ei kannatanud välja enam mõnitusi: „Mis asja, sa ei ole ühtki Star Warsi filmi näinud?“ Otsustasin, et see peab lõppema! Nii vaatasin ära kogu Star Warsi filmiseeria ning seda järjestuses 1-6 ning sellele otsa suhteliselt lühikese vahega filmid järjekorras 4-6;1-3. Mu suvi ei olnud enam peale seda üksildane

Mikk Metsniit

Kell oli viis hommikul ja ma pidin kardinaid akendele ette tõmbama, et päikesekiirte tantsu ning lindude sädistamist natukenegi summutada. Mänguks oli Star Wars Jedi Knight II: Jedi Outcast ja tüüp nimega xx_dartH_Mauler parasjagu seletas mulle kuidas vaenlast force grippides on võimalik tema pealt walljump-topeltsaltot teha ja sealjuures paarkümmend elupunkti kustutada. Outcasti serverid olid täis inimesi, kes enamus ajast lihtsalt istusid ja rääkisid juttu või strafejumpisid mööda kaarti ringi – kaklemine oli ainult duelli vormis ja väga auväärt tegevus. Ma mäletan, et uni tuli alles järgneva päeva õhtul.

Ahto Ahas

Ma täpselt ei mäleta, kumba pidi see oli (mäng / filmid, filmid / mäng) aga vend Allar laenas sõbralt SNESi ning sellega oli kaasas miski enneolematu graafikaga platvormer – Super Return of the Jedi. Ma kollaseid kasette mängisin mustvalgel telekal, aga SNESi sain värvilisel proovida. Tase. Või siis nägin ma enneolematuid võitluseid kõike läbistavate mõõkedega enne mängu mängimist, igal juhul oli meeletu sensatsioon. Kuna meil mõlemal oli päris hunnik Legosi, siis ehitasime ka päris suured, koblakad ja legovärvilised Millenium Falconid. Neid pidi kahe käega kinni hoidma, et normaalselt mängida. Ühe käega mängides kukkus Allari oma vastu maad räigelt juppideks.

Mae5tr0

Käes oli aasta 2005 ning kinolinadele pidi tulema Star Warsi priikvel-triloogia viimane osa – Sithi kättemaks. Ma mäletan, et Tallinna kesklinn oli Tähtede Sõja plakateid täis kleebitud ning televiisorist jooksis kööginõude- ning õllereklaamide vahel peamiselt triloogia viimase osa treiler. Isegi lasteajakirjas Hea Laps oli Star Warsi kolmandale osale pühendatud tervelt 4 lehekülge. Haip oli suur. Tolle aasta varakevadel sõitsin ma oma sugulaste juurde Venemaale ning ühel ilusal õhtul pani mu nõbu ühe plaadi DVD mängijasse ning telekas hakkas jooksma see paljukiidetud linateos. Eestisse tagasi jõudes valdas mind selline uhkusetunne, millesarnast küllap tundis ka Gagarin, kui ta esimesena kosmoses ära käis. Oma koduhoovis tundsin ma end eliidi esindajana, kuna sain esimesena sõprade (ning küllap ka kaasmaalaste) seas äravaadatud Tähtede Sõja saaga viimase filmiteose enne, kui see Eestis kinolinalegi jõudis.
Olgu õnnistatud interneti-piraatlus!

Silver Vapper

Minu eredaim mälestus saagast on umbes ajast kui ma olin 9 või 10 aastat vana poisike ning lõikasin Postimehest välja ühe Tähtede Sõja teemalise artikli. Artikkel ise ei läinud mulle suurt korda, aga selle juures oli üks pilt, millel olid kujutatud kõik seeria olulisemad tegelased, alates Han Solost kuni Jango Fettini. Ajaliselt ilmus see kindlasti enne kolmandat, võib olla isegi enne teist episoodi, sest ma mäletan siiani neid kirjeldamatuid emotsioone, kui väike-Mina ei suutnud oma silmi uskuda, et vingest ja heast Anakinist saab kunagi kole ja paha Darth Vader. See ajalehest väljalõigatud paberilipakas käis minuga kaasas nii koolis kui oli ka öösel padja all ikka hea mitu järgnevat nädalat. Ilmselt on see mu vanemate juures siiani kusagil alles. Oh neid aegu enne internetti…

Henryk Johan Novod

Mäletan selgelt neid päevi, nädalaid või koguni kuid, kui veetsin enamiku oma vabast ajast üheskoos Star Warsi uue triloogia esimese osa, The Phantom Menace, samanimelise mänguga. Usun, et see oli umbes 12-13 aastat tagasi, kui PS1 abil filmist tuttavaid piiksuvaid roboteid oma lasermõõgaga lakkamatult purustasin. Tegemist oli suure, värvikireva ja väga seiklusrikka mänguga, millesse ma suutsin matta lugematuid tunde.
Mul jäi see mäng mingil põhjusel kahjuks pooleli, aga mälestused sellest on enamgi kui soojad.
Tollal oli minu kõige kallimaks varaks PlayStation 1 ning The Phantom Menace oli minu jaoks vaat et perfektne videomänguadaptsioon ühest suurest filmist, millest ma tollal oskasin ainult vaimustuda. Kõik need aastad tagasi mulle selline tõsine fantaasiaseiklus kohutavalt meeldis ja just seda ma uue triloogia puhul väga hindasingi. Eks seetõttu just see mäng mulle niivõrd korda läkski. Alles hiljem mõistsin, miks uus triloogia ei ole just kõige kvaliteetsem. Nüüd on muidugi see probleem, et Star Wars ei paku enam üldse pinget. Rõõm on olla noor/vana!

Ra Ragnar Novod

Ma isegi ei mäleta kui vana olin kui nägin esimest Star Warsi. Pole enam üldse kindel, et kas esimest korda nähtud Star Wars Episode IV: A New Hope oli see algupärane kinoversioon või hoopis too, kus George Lucas oli juba digitaalselt pilti puhastanud, lisanud täiustatud koletisi ja muid tarbetuid tegelasi. Star Warsi filmid ei ole minu jaoks osa mingist suuremast helgemast mälestusest lapsepõlvest, kus avastasin filmide võlu. Selleks olid teised Lucase ja ka Spielbergi filmid. Pigem on mind alati köitnud see maailm, mütoloogia ja universum, mida on arendanud mängud, raamatud, koomiksid ja teleseriaalid. Algupärase Star Warsi triloogia suurim teene on olla tänapäevaste suurte kassahittide alustala, uue triloogia teene oli tuua esile digitaalrevolutsioon filmitööstuses. Ilma nendeta poleks ka Marveli suurt filmiuniversumi. Tagantjärgi pole ma üldse kindel, et kas see oli hea asi või mitte. Võib olla on tulevane Star Wars: The Force Awakens osa mingist helgest mäletusest, mida kunagi pisarsilmi meenutan.

Sten Kohlmann

Kui ma olin alles väike poiss, elas mu ema koos mu vanavanaisaga Tallinnas Süda tänaval ühes kolmetoalises korteris. Ühes toas elas ema, teises vanavanaisa. Kolmandas toas ei elanud keegi, seal oli ainult kulunud diivan, hiiglaslik seinakapp, mis kõrgus maast laeni, üks vana telekas ning suur ahi. Üldiselt oli toa uks kinni ning seal oli tunduvalt jahedam, kui mujal, veidral kombel isegi suvel. Tavaliselt sattus ema sinna kui ta ahju küttis ja puid tulele juurde lisas. Vahel, kui ma seal korteris olin, sattusin sinna tuppa vaatamata külmale. Suure riidekapi kõige alumisemad sahtlid olid minu päralt, hoidsin seal oma mänguasju, raamatuid ja mine tea mis pudi-padi veel. Ühel päeval, kui ma sahtlite ees istusin ja oma varandust sorteerisin, pani ema teleka tööle ning sealt vaatasid mulle vastu lisaks teistele imelikele karakteritele ka üks üks ägeda valgusmõõgaga tüüp ning suur karvane monstrum, kes tegi veidraid hääli. Täpselt sama asi juhtus ka järgmisel  päeval. Ning ülejärgmisel. Kuidagi õnnestus mul ühe nädalavahetusega terve triloogia ära vaadata. Siiamaani mäletan sellele järgnevat, lausa aastaid kestnud segadust, sest noor mõistus ei suutnud kuidagi sellest õigest järjekorrast sotti saada – kuidas küll saab kolmandas osas Death Star alles pooleli olla? Kas ma vaatasin filme vales järjekorras? Ilmselgelt on esimene ikkagi ju viimane – suur kera lastakse õhku, Darth Vader kaob kosmosesse ära… Alles aastaid hiljem sain aru kuidas asjad päriselt on!

Olgu kuidas on, üks on kindel – Star Wars on üks suurimaid ja tuntumaid filmiseeriaid läbi aegade ning on õigustatult popkultuuri vundamendis ühe nurgakivi koha välja teeninud! Olgu Jõud teiega, kallid lugejad!