Kas Limbo pidas ajale vastu?

Taanlaste poolt valmis treitud minimalistlik platvormikas Limbo jõudis mängijateni esmakordselt 2010. aasta soojadel suvekuudel ning vallutas kiirelt nii ajakirjanike kui ka mängurite südamed.

Mäng sai kiita oma võrratult minimalistliku stiili eest, seda nii lihtsa, ent efektse graafilise külje tõttu, aga ka puuduva helirea eest – Limbo sünges maailmas ei kõlanud muusikat, vaid mängijat saatsid salapärase metsa oksaraksatused, kauged karulõksude metallikolksud ning varjudes peituvate kohaliku elanikkonna sahistamised. Ka mängu lugu on pigem tagasihoidlik – noor poiss ärkab keset musta metsa ning tema ainsaks eesmärgiks on üles leida oma kadunud õde. Tee temani on aga ohtlik…

Minuni jõudis Limbo läbi ühe video. See oli pigem huumoriga tehtud ning ei kandnud täiuslikult edasi seda tunnetust, mida arendajad ilmtingimata soovisid edastada, ent sellegipoolest jäi mäng mulle meelde. Peagi proovisin ära demoversiooni ning, nagu juba eelnevalt eeldasin, jäi hing enamat tahtma. Ometigi läks mul aega tervelt neli aastat enne, kui vastava teose endale soetada suutsin. Vahepeal jõudis Limbo ilmuda uutele platvormidele, suurendades sellega oma kõlapinda. Mäng on saanud loendamatul hulgal auhindu ning on olnud lausa niivõrd menukas, et mängu arendanud stuudio Playdead sai müügist saadud rahadega end investorite käest „vabaks osta“. Limbo oli (ja, võttes arvesse, et alles paar kuud tagasi jõudis see ka praeguse generatsiooni konsoolidele, on siiani) „suurem kui elu“, mis, arvestades tema indie-mängu staatust, on üsna muljetavaldav. Tänu sellele olid minu ootused ehk pisut kõrgemal kui nad oleksid pidanud olema ning sellest tulenevalt oli pettumus peale mängu lõpetamist samuti suurem kui oleks oodanud.

Ma pole kindel kas süü lasub minul või peaksin vaatama arendajate poole, kes mängu mõistatusi kokku pannes tahtlikult katse-eksitus meetodi kasuks otsustasid. Limbo maailmas ringi ekseldes peab ettevaatlik olema, sest oht jälitab meie noort peategelast igal sammul. Mängu lõppedes võib kindel olla, et mängija on lugematutel kordadel olnud tunnistajaks olukorrale, kus noor poiss kaljuservalt alla kukub, surmava elektrilöögi saab või kogemata karulõksu astub ning seejärel sõna otseses mõttes oma pea kaotab. Surmad on lihtsad tulema, sest poiss on juba algusest peale väga habras. Sellest tulenevalt tekib mängus veider kontrast – Limbo… noh, limbos, valitsevad tumedad toonid mitte ainult värvipaletis, vaid ka üleüldises õhustikus. Poiss kohtab ja/või näeb enda rännaku jooksul ka teisi inimesi, ent nood kas soovivad tema surma, või on ise selle üles leidnud; meie nooruke peategelane on tunnistajaks nii mitmelegi õnnetule, elutule kehale. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas arendajad seisavad mu õla taga ja sosistavad läbi selle visuaalia kõrva sisse: „Surm ei ole ilmselgelt naljaasi, seega ole ettevaatlik!“ Noogutan peaga ning seejärel saan järgmist mõistatust lahendades 13 korda surma, jõudes järeldusele, et surm on vaid sõnakõlks ning loetud sekundite pärast saan uue võimaluse, olles tagasi elu ja tervise juures. Selline tagajärgedeta suremine ei ole platvormerite puhul võõras nähtus ning näiteks Super Meat Boy puhul on see täiesti mõistetav ja tervitatav, ent Limbo puhul tundub säherdune ükskõiksus liiga kohatu. Mitmekordsete surmadega lõppevate mõistatuste lahendamist ei tee paremaks ka pisut puine kontrollsüsteem.

Ometigi on üks kategooria, millega Limbo teiste omasuguste seas eredalt silma paistab ning selleks on tema tutorial-sektsioon. Tal ei ole seda. Limbo ei hoia mängijal käest kinni, ei kuhja ekraanile nupuikoone koos seletavate tekstidega. Ta viskab mängija armutult keset pimedat metsa ning seejärel kaob. Mängija peab ise endale mängu põhitõed selgeks tegema, ent õnneks ei ole tegu raske ülesandega, sest Limbo minimalistlikkus ilmutab ennast IGAS aspektis, sealhulgas ka lihtsustatud kontrollskeemis.

Jõudes lõpuks järjega pealkirjas esitatud küsimuse juurde…Kas Limbo pidas ajale vastu? Pean tunnistama, et ma ei oska, ega isegi ei julge, ühest vastust anda. Mulle meeletult meeldib mängu minimalistlik lähenemine ja kummitama jääv, võrratult sünge visuaaliaga maailm, ent puine juhtimine tõrjub mind eemale. Ma naudin seda, et ta ei lähe kaasa kulunud, stereotüüpiliste tutorialitega, ent vihkan, et ta ei suuda jääda iseseisvaks ning ohverdab hoolikalt üles seatud hapra õhkkonna väsinud standardite kasutamise nimel. Võin ainult ette kujutada milline oleks olnud mu arvamus siis, kui oleksin mängu ostnud ja läbi mänginud pea et viis aastat tagasi, kuid praegusel hetkel jäi minu jaoks elamus poolikuks.

Võiks lausa öelda, et minu jaoks jäi Limbo… limbosse.