Need kaunid hetked GTA V-ga

Kuidagi väga nostalgiline ja ekstaatiline on lõpuks ometi mängida uhiuut Grand Theft Auto episoodi just nimelt arvutil. Paljud meist kasvasid selle mänguseeriaga üles ja tundsid end justkui petetuna, kui Rockstar otsustas GTA IV esialgu ainult konsoolidele tuua ning arvutimänguritele jäi ainult väga vigane versioon, mis siiamaani väga töötada ei taha. Seepärast mõjuski kauaoodatud viienda osa PC-versioon nagu hüpe minevikku, kui sai lugematuid tunde Vice City ja San Andreasega aega veeta. Rõõm on ka tõdeda, et GTA V arvutiversioon on pea igas mõttes täiesti õnnestunud. Võiks isegi öelda, et kõik on kõige paremas korras.

Mina isiklikult olen kõige rohkem aega veetnud GTA 2 ja Vice Cityga. Viimane neist oligi see tõeline mänguelamus, mida ma noorena tõmbasin endasse igal võimalikul minutil. Tollal oli Vice City hämmastavalt realistlik ja mõõtmetelt tohutu suur. Minu kõige helgemad mälestused jäävadki alatiseks Vice City soojade värvidega kaetud tänavatele. Tollal olin noor ja hindasin üksnes märulit ja kaost. Iga uue episoodiga on Rockstar läinud aga mitu sammu kaugemale, et luua võimalikult tihe, värvikas ja mitmekesine maailm, kuhu mängijad võivad end mitmeteks tundideks (või pigem päevadeks) unustada.

Hetkel painab mind ainult üks kahetsus. Ma ei ole GTA IV-ja korralikult läbi mänginudki. Kui mõned loetud tunnid välja arvata, ei ole ma jõudnud Nico Bellicki tegemistele keskenduda. Nüüd, kui GTA V on alati mu käeulatuses, usun, et kohe kui olen viiendat episoodi läbi ja lõhki tundma õppinud, naasen kohe eelmise juurde, et tagantjärgi neljandat osa uuesti hindama õppida. Mõeldes aga Vice Cityle kui tohutule nostalgiaallikale, usun, et GTA V-st saab minu järgmine mäng pikas seerias, kui ma aastakümneid hiljem pisarsilmil meenutan mängu meeletuid mõõtmeid, ägedaid peategelasi ja rikkaliku maailma, mida tõesti suudab pakkuda ainult GTA. Selle seeria unikaalsust iseloomustab eelkõige pakutava maailma isiklik kogemine. See on Los Santose ja kogu San Andrease osariigi värvikireva looduse kogemine. Suur osa kogemusest põhineb üksipäini selle maailma uurimisele ja kaardistamisele ning selle käigus ilmnebki Rockstari tohutu töö tulemus. GTA V pakub igale mängijale sellist ainulaadset tunnetust, mis võibki mängijat kummitama jääda.

Järgnevalt kirjeldan omaenda isiklikke kogemusi GTA V-ga, mis panid mind mängu senisest veelgi rohkem hindama.

Videvikuvalgus + Lana Del Rey + ameerika muskelauto = perfektsus

Mulle ei ole mitte kunagi Lana Del Rey muusika eriti korda läinud. Kõigest paar lugu on meelde jäänud, kuid ülejäänud pole lihtsalt huvi pakkunud. Del Rey imago ja tema stiil ei tundunud huvitav, pigem tajusin, et tema muusika on minu jaoks väga tüütu. Aga nagu ikka, saabub tõeline austus alles siis, kui saabub see „õige“ kontekst, et oleks võimalik antud artisti muusikat nautida. Just sellist konteksti pakkus mulle GTA V.
Kui ma oma mahedalt uriseva muskelautoga mööda õhtuvalgusega üle külvatuid Los Santose tänavaid, maanteid ja maastikku rändasin, kostuski ühel ootamatul hetkel minu autoraadios Lana Del Rey maagilise kõlaga pala Cruel World. Lisagem kompotti ka kaunis videvikutund ning üheks tardunud hetkeks tabaski mind joovastavalt ennastunustav moment, mida oli hiljem raske peast ära saada. Kui aus olla, siis ega ma väga ei üritanudki.

Öise Los Santose igavikulisi linnatulesid imetledes

Taaskord uitasin ma keset San Andrease kõrbealasid. Möödudes Trevori kodukandist, kus klähvisid vanad penid ja vurasid tolmused kastiautod, otsustasin kohalikku sõjaväebaasi delikaatselt eirates ronida rannikuäärse mäe tippu. Mul ei olnud kindlat sihti, aga ometigi tundsin tungivat vajadust, et pean sellest mäest, maksku mis maksab, jagu saama. Seda tehes avastasin, et taaskord on maastik mattumas kaunisse videvikuvalgusesse (mulle tundub, et minus on süvenemas tungiv armastus GTA V-e õhtuvalguse vastu). Kõik minu ümber vajus aeglaselt pimedusse. Kusagil määramatus kauguses mürises kõu. Ma lausa tundsin, kuidas õhutemperatuur tõuseb ja tuul vakatab hiirvaikseks. Kõik märgid viitasid vaikusele enne tormi. Seda küll ei tulnud, kuid äikesele eelnev vaikus ja rahu ning õhus värelev niiskus muutis kogu hetke unustamatuks. Veelgi ägedam oli aga hetk, kui jõudsin kohalike puumade kaugetele karjetele vaatamata mäe tippu. Ühelt poolt mühises vaikne meri ning teiselt poolt avanes vaade öisele linnakärale, autodemerele ja mägisele maastikule. Tuledesäras sillerdavast vaatepildist jõudis minuni ka kauge müra, mis mõjus kui vaikne ja rahulik kaja, mis oleks mind mäe otsa päris pikaks ajaks meelitanud. Minu järgmiseks sammuks oli mäest alla hüppamine, suvalise auto varastamine ja mööda öistest tuledest tulvil maanteed Los Santose poole kihutamine.

Stiilselt ja graatsiliselt mööda tiheda liiklusega tänavaid vuhisedes

Franklinil on üks tore omadus. Nimelt saab mängija selle tegelasega sõidumasinat juhtides aeglustada aega, et takistustest kiirelt mööda pääseda. Franklini võimet kasutades on mängijal võimalus leida kõige kiirem mootorratas või auto ning nendega mööda Los Santose peateesid kihutada ilma, et sõidumasin eriti kedagi või midagi riivaks. Eriti kauniks muutub selline tore rallimine siis, kui päike on loojumas või tõusmas ja samal ajal sabistab ka vaikset vihma. Sellistel hetkedel lööb GTAV-e perfektsuseni viimistletud visuaalse ja füüsilise reaalsuse simuleerimine eriti jõhkralt särama. Õnneks on Franklini igati praktiline võime kestvusaeg päris mahlakas, mis lubab kokkupõrgetest aegluubis mööda hiilides luua oivalisi hetki keset õhtuse või hommikuse suurlinna tulesid, mähkides sõidumasina kaunisse värvidemängu. Kuna internet on nagu kõikvõimas tehisintellekt, mis ennustab väga edukalt ette kõiki vähegi huvitavaid mõtteid, siis Franklini ajaaeglustamise võimega mängimisega ei tulnud loomulikult mina lagedale, vaid idee leidsin tänu Kotaku artiklile.
Loomulikult ei tasu unustada, et me mängime ikkagi GTA-d ja ettevaatusele vaatamata põrkume ühel hetkel oma sõidumasinaga vastu liikumatut objekti ja vaatleme kannatlikult, kuidas Franklin graatsilise kerguse läbi tuuleklaasi lendab ja kostitab lähimat kõva pinda valusa matsatusega.

Jäneste küttimine ei ole naljaasi

GTA V on täis absurdsusi. Absurdsusi, mida mängijad ise korraldavad ja absurdsusi, mida mäng mängijatele korraldab. Mõnikord satuvad need kaks elementi aga ühele hetkele ja tulemuseks võib olla näiteks suurim inimjaht läbi ajaloo. See kõik ainult seetõttu, et mul õnnestus üks väike jänes maha lasta. Nimelt seisin täiesti teadmatult otse kõrgelt turvatud sõjaväebaasi kõrval, kui ma parajasjagu ühe priske jänese maha lasin. Jänese vastu ei olnud mul midagi, aga kuna tegu oli metsiku loomaga, mõtlesin, et äkki nahk või liha kuluvad ära (pidin endale pärast meelde tuletama, et GTA V ei ole Far Cry). Paar sekundit pärast edukat lasku lõi kõik minu ümber ühtäkki punaseks ja helikopteritäis eriüksuslasi saabusid mind maha nottima. Seega ei jäänud mul muud üle kui kõrgelt kaljurünkalt merre sukelduda, et hullunud tapjate käest pääseda. Tundsin end nagu absurdse märulifilmi sõge peakangelane, kelle ainus patt oli soov pisike jänes õhtusöögiks küpsetada.

Pisike lugu ühest õnnetust delfiinist

Pärast jänese tõttu tekkinud kaost käivitasin kiiruga ajutise, surematust garanteeriva koodi ja ujusin mööda merepõhja hullunud sõjaväelastest kaugele eemale. Samal momendil märkasin delfiine, keda asusin ka kohe jälitama, et neid lähemalt vaadelda. Ühtäkki ujus üks delfiinidest kaldale väga lähedale ja ühel arusaamatul momendil otsustas delfiin end rannaliivale upitada. Selleks ajaks, kui ma talle järgi jõudsin, oli kaunis isend juba surnud. Tundsin, et mina olin tema hukus süüdi. Mina ju teda jälitasin ja äkki minu pärast ta end suures hirmus kaldale heitiski. Pärast pisikest leinaperioodi panin juba maantee poole ajama, et uute koerustega hakkama saada.

Kõik ülalkirjeldatud momendid on minu enda isiklikud kogemused ja ma hindan neid kõrgelt, sest lisaks kõigele muule, mis GTA V-es toimub, näitavad need lihtsad momendid igati veenvalt selle mitmekesise maailma võimet tekitada täiesti juhuslikke sündmusi. Kui aga vaadata, mida modifikatsioonide abiga on GTAV-s korda saadetud, siis minu pisikesed elamused kahvatuvad nende kõrval päris kiiresti. Hetkel lustitakse nii eepiliste veeuputuste kui ka autosid tulistavate relvadega.

GTA V on äge. Oh, god yes.