The Witcher 3 ja sotsiaalse õigluse eest võitlejad

Mis juhtub siis, kui sotsiaalse õigluse eest võitleva meelelaadiga kriitikud võtavad kätte ja asuvad valimatult lahmima? Aga mis juhtub siis, kui teadlikult või mitteteadlikult välditakse ka igasugust konteksti? Juhtub see, mis juhtus Polygoni The Witcher 3: Wild Hunt arvustusega.

The Vanishing of Ethan Carteri loonud stuudio The Astronauts peaarendaja Adrian Chmielarz ei suutnud pärast Polygoni pikaaegse kriitiku Arthur Giesi arvustust vaiki olla ja kirjutas talle seetõttu pika vastuse, kus ta arvustust ning sellest peituvat valimatut lahmimist ja silmakirjalikkust üksipulgi analüüsib. Chmielarzile jäi silma Polygoni kriitiku viis kritiseerida mängu rassilise mitmekesisuse olematust ja julma seksismi, mis mängu naistegelasi saadab.

Rassilise mitmekesisuse olematusest

The Astronautsi peaarendaja võttis kätte ja püüdis igati mõistlikul toonil selgitada, et The Witcheri videomänguseeria, mis põhineb tuntud Poola kirjaniku Andrzej Sapkowski ligi 25 aastat tagasi sündinud loomingul, on eelkõige Ida-Euroopa ajalool, mütoloogial ja folklooril põhinev keskaegne karm fantaasia, mille loojateks on pika ajaloo ning omaenda rikkaliku mütoloogia ja folklooriga Poola arendajad. Seega ei saa mitte kuidagi väita, et mängu loojad väärivad tungivat noomimist selle eest, et nad ei ole oma keskaegsesse Ida-Euroopa fantaasiasse lisanud mitmeid erinevaid rasse. Miks? Loomulikult seetõttu, et toonases kontekstis polnud rassiline mitmekesisus üldsegi nii levinud kui praegu. Alati võib erinevatesse fantaasiatesse lisada väga palju erinevaid rasse, aga kui mängu loojad on otsustanud piirduda ühe kindla ajaperioodi ja piirkonnaga, siis ei saa tõesti rassilise mitmekesisuse olematust neile ette heita.

Kõik sõltub ju kontekstist ja Chmielarz sõnastab kogu probleemi niimoodi:

“The sometimes used argument is “This is a fantasy game, you have dragons, you can have non-white races” does not make much sense to me, as the fantasy core of The Witcher is the Slavic mythology, and while dragons fit, non-white races simply do not — the same way white people are not a part of Egyptian mythology.”

“So it would not be a problem if the third Witcher featured non-white races. It’s just that it’s also not a problem when it doesn’t. It’s a non-issue.

I wonder if the reviewer would complain that a game based on a Norse mythology, one about a warrior fighting his way through the frozen Scandinavian lands, featured no Asian people. I wonder if it would be a problem for him that a game mixing aliens and Maya mythology featured no African Americans. I wonder if it’s a problem for him that Yakuza 3 features, like, just one white guy and he’s kind of an asshole.

So yeah, the fact that a post-modernist remix of fantasy and the Polish folklore made by Slavs does not feature non-white characters, is a non-issue.”

Julmast ja vastikust seksismist

Teine väga oluline punkt, mis Chmielarzile silma jäi, oli Polygoni kriitiku väide, et mäng sunnib peale julma ja koguni vastikut seksismi, mis avaldub eelkõige selles, et naistegelased on tihtipeale nõrgad ja kahvatud ning nendele suunatakse suures koguses vägivalda.

Chmielarzile see väide aga üldse ei meeldinud ja ta sõnastas selle probleemi niimoodi:

“And here’s quote from the review:
[…] characters acknowledge again and again that it’s hard to be a woman there, that it’s a place of violence and terror and that women must work harder to be recognized and respected. […].
As we can see, The Witcher 3 apparently simply mirrors the real world (as according to Feminist Frequency). So why is Gies saying in his critique that it was wrong for the developer to create such a mirror? Shouldn’t he compliment the developer instead?

I offer no explanation but I offer good will, so let’s assume that while Gies agrees with some of what Feminist Frequency duo say, he disagrees with the rest. That would make sense, as there is no “epidemic of violence against women”. There is a very real problem of violence against women, of different levels depending on the country (but in all of them, as any sane person would agree, that level should be zero) — but it’s not an epidemic (“an outbreak or product of sudden rapid spread, growth, or development”). On the contrary. While very far from perfection, the world is constantly getting better and safer (and that, of course, includes women) — and that is the opposite of “epidemic”.

So here I have to assume that Gies understands that when compared to the actual real world, the violence is exaggerated in The Witcher 3. That it’s basically an often grim, often cruel fantasy world.

But …why is such a world a problem? Is the reviewer confusing portrayal with endorsement? Should art be propaganda for a peaceful life? Should art avoid disturbing universes?”

Tema vastusest selgubki pikem selgitus, et The Witcher 3 naistegelaste nõrkus ja nende vastu suunatud vägivald ei ole osa videomängukultuuris levinud rumalatest stereotüüpidest ja klišeedest, vaid naistegelaste roll nõidur Geralti vägivaldses ja kompromissitus keskaegses maailmas on osa kontekstist, kuhu kuuluvadki tülgastavad meelelaadid ja jõletu naistevastane vägivald. Nii kurb, kui see ka pole, on kõik see osa meie ajaloost ja The Witcher 3 ainuke patt on edasi kanda möödaniku eluolu ja sealset üüratut vägivalda. Kõige selle keskel seisavadki aga valitud tugevad inimesed, mehed ja naised, kes on otsustanud vastu hakata lokkavale vägivallale ja julmade inimeste vastikutele tegudele.

The Witcheri loojate tegelik mõttelaad

Rääkides Nõiduri maailmas vohavast naistevastasest vägivallast ja ajaloolisest kontekstist, tuleb siinkohal meelde mängu esimene ja viimane treiler ning nendes esinenud naiste roll. Esimene treiler kandis nime „Killing Monsters“ ja viimane „A Night To Remember“. Esimeses oli naine alandatud ohvri rollis ja teises hoopis kiskjaliku ründaja rollis. „Killing Monsters“ näitas meile toonast perioodi kui sõjast, vägivallast, rumalusest ja vaesusest puretud pimedat aega, kus mehed tapsid mehi ja naisi süüdistati ükskõik milles.
Treileri moraaliks on ei midagi muud kui tõdemus, et kurjuse võidutsemiseks pole vaja muud kui seda, et head inimesed ei tee mitte midagi. Geralt ei ole hea inimene, aga ta ei kavatse pealt vaadata sõgedat ja rumalat vägivalda. See on klassikaline kangelaslik käitumine, kuid ometigi on see siiani vägagi õigustatult aktuaalne.

„A Night To Remember“ naistegelane on aga vastand esimeses treileris nähtule. Naisest on saanud võrgutaja ja ohtlik tapja. See ei ole seksism, vaid julmade aegade, inimeste ja nende tegude paratamatu tagajärg. Inimesed, nii mehed kui ka naised, peavad end kaitsma. Vahel isegi vahendeid valimata ja tihtipeale omaenda inimlikkusest loobudes. See on ajalooline kontekst ja kui vaadata meie praegust aega, siis võime tõdeda, et mõned asjad ei ole siiani muutunud.

Mõlemast treilerist vaatab vastu vägivald ja kurbus, kuid selle keskel ka lootus ja tugevus. Kõike ei pea võtma seksismi vaatenurgast. Mõnikord võiks võtta asju nii nagu nad on, mitte nii nagu me tahame, et nad oleksid.

Ubisoft ja Assassin’s Creed: Syndicate

Rääkides naistegelaste vähesusest ja olulisusest, ei saa mainimata jätta Ubisofti, kes sai eelmisel aastal vastu päid ja jalgu, kui väitis, et Assassin’s Creed: Unity jaoks oli naistegelaste loomine liiga keeruline . Juba sellel aastal ilmuvasse mängu Assassin’s Creed: Syndicate on Ubisoft lisanud mängitava naistegelase . Võib julgelt järeldada, et vahel aitab ülbe tooni tõttu vastu päid ja jalgu saamine päris palju, aga alati tuleb meeles pidada konteksti, sest kontekst tähendab kõike, nagu ka Level1 oma Martin Liivand väga põhjalikult selgitas.
The Astronautsi peaarendaja lõpetas oma Polygonile suunatud vastuse väga sobilikult ja ma isiklikult loodan, et meie videomängukultuur areneb kiiremini just selles suunas.

“Meanwhile, I hope that people also read and share reviews of the game from other places. Let’s show that we are interested in a talk about racial issues, violence or sex — all of which are present in The Witcher 3 — without the blinding clickbait fire of ideological fanaticism.”