The Witcher 3: Wild Hunt – (esimesed) esmamuljed

Mainin kohe alustuseks, et The Witcheri mänguseeria kolmas osa on minu viimaste aastate kõige oodatuim mäng. See on ainuke virtuaaltoode, mida olen üldse oma elus eeltellinud ning kogu seeria on vaieldamatult üks mu lemmikuid terves videomängude rikkas ajaloos. Ehk no pressure, The Wither 3!

Olin juba päevi enne mängu GOGi uue kliendi kaudu ette alla laadinud, et võimalikult vara hammas verele saada. Esimest korda proovisin sisse saada teisipäeva öösel vastu esmaspäeva. Kell lõi kaksteist, aga ei midagi. Kurjakuulutav kell näitas veel kahte pikka tundi. Aeg magama minna! Tegin uue katse järgmisel hommikul. Kuum kohv ühes käes ja pult teises sisenesin Nõiduri fantaasiamaailma.

Siin on minu esimesed tähelepanekud kiirel hommikusel mängusessionil:

• Ei mingisugust eepilist CGI algusvideot? Huvitav, eriti äsja ilmunud ägeda treileri valguses.
• Eksisin, olin liiga kärsitu! Video on täitsa olemas.
• Väga sarnane algus teisele osale, ehk kõik on paljad…
• Vaade rõdult oli esimene wow-moment.
• Juhitavus pole kunagi seeria tugevaim külg olnud – nõuab harjumist ka siin
• Pilt on graafiliselt ilus, jookseb 60 kaadrit sekundis, aga midagi oleks ikka nagu veidi paigast ära…
• It was all just a dream – Olgu, väga hea, et selle klišee eest ära saime. Nüüd võib vähemalt ühe lõpplahenduse maha kriipsutada.

Alguse põhjal ei tahaks ma veel suuri järeldusi teha. Geralt on kiirem ja liikuvam ning tundub, et võitlus on ka veidi lihtsakoelisemaks tehtud. Mitte, et see halb oleks. Teatavasti jäid nii mõnegi jaoks The Witcher 2 esimesed võitlused ka viimasteks just mehaanika keerulisuse tõttu.

Nüüd muljed veidi pikemast sessioonist:

• Vana salvestuse laadimisel tehakse siiani toimunud loost väike kokkuvõte. Väga hea lüke!
• Avatud maailm, siit ma tulen!
• Geralti hobuse nimi on Roach, see ei saa olla juhuslik kokkusattumus…
• Oi oi oi, metsa all on kole palju lilli. Aga vähemalt pole nende korjamisel eraldi animatsiooni. Säh sulle, Dragon Age: Inquisition!
• Maa on sõjast laastatud, õõvastav tunne on meisterlikult edasi antud.
• Hobuse juhtimine ei küündi päris Red Dead Redemptioni tasemeni, aga ka pole ka nii katastroofiline, kui näiteks Two Worldsi seerias. Tubli harju keskmine.
• Ilmselt on probleem minu graafika seadetes, aga miski häirib mind siiani ja ma ei oska täpselt öelda mis see võiks olla. Kas asi võib olla tegelaste animatsioonides? Või hoopis midagi muud…?
• Maailma mastaap tundub väga korralik olevat. Mängu alguse kohta näib avastamist olevat ikka üüratult palju
• Uus kaardimänguteemaline minimäng! Kohalik Hearthstone!
• Seeria sõpradele on menüüdes palju tuttavat. Ka põhisüsteemid on ikkagi väga sarnased. Ära paranda, kui pole katki.
• Puldi või hiire osas ei suuda veel otsust langetada. Olen mõlemat proovinud ning mõlemal on oma head ja vead. Õnneks toimub nende vahel vahetamine käigupealt väga sujuvalt ja kiirelt.

Esimesed tunnid on selja taga ja võin üsna kindlalt öelda, et kõik mu kõhkluseussid on küll kadunud. Ebanormaalselt suur hype-rong ei ole mängu puruks sõitnud, mis on juba omaette ime. Kolm tundi on muidugi sellise žanri puhul ainult varbaotsa vette laskmine, aga mingi maitse saab suhu ikkagi.

Ja praegu olen ma küll midagi väga head söönud, sest jube isu on järgmised sada tundi veel seda maitsevat rooga degusteerida.