The Witcher 3: Wild Hunt – nõiduri uus galaktika

The Witcher 3: Wild Hunt on lõpuks pärast pikka hilinemist väljas ja nagu näha, siis on kõik mängust väga leilis. Paljud teised mängud on saanud ilmumiskuupäeva edasilükkumise eest fännide käest virtuaalselt kere peale, aga Poola stuudio CD Projekt RED on omaette anomaalia.

Kohe, kui teatati mängu edasi lükkamisest, ilmusid ka teated kuueteistkümnest tasuta DLC-st. See kustutas nii mõnegi vihase tule. Hiljem selgus, et The Witcherist saab klassikalistele ja DRM süsteemist vabadele mängudele pühendunud GOG (CDPR-i enda allüksus) uue digitaalse platvormi eestvedaja. Selleks on GOG Galaxy, mis oli vahepeal beetas ja sai valmis just mängu ilmumise ajaks. Ka mina kasutan seda ja pean ütlema, et olen rahul. The Witcher 3 ette alla laadides tekkisid küll mõned veateated, mistõttu pidin mängu uuesti alla laadima, aga see oli beeta puhul ka arusaadav risk.

Nüüd on GOG Galaxy samasugune nagu Origin, Uplay, Steam ja Rockstar Social Club. Kõiki GOG mänge saab mängida läbi Galaxy, aga see pole kunagi kohustuslik. Alati on võimalik end süsteemist lahti ühendada ja mängida nii nagu seda poleks olemas. Igatahes oli GOG Galaxy saabumine minu jaoks suur üllatus. Samas on selle loomise tagamaad ka mõistetavad, sest The Witcher 3 on liiga suur mäng, et olla võrgupõhisest toest täiesti vaba. Igasugused probleemid tuleb kohe parandada ja lubatud lisad tuleb kohe alla laadida. Nii on ka GOG astunud suurte mängude turule. Mis järgmiseks? Kas Cyberpunk 2077 või The Witcher 4? Praegu pole kindel, kas GOG hakkab oma uue süsteemi kaudu levitama ka teiste stuudiote mänge.

Ma ei telli mänge ette, aga kui seda teen, siis on see The Witcher 3: Wild Hunt. Digitaalse tavaversiooniga sain kaasa ka Marcin Przybyłowiczi. Mikołaj Stroiński (The Vanishing of Ethan Carter) ja Percivali loodud suurepärase muusika, Nõiduri tegelasi tutvustava koomiksi ja palju muud, alates kõikidest ametlikest videotest ja lõpetades Nõiduri maailma ajalugu selgitava tekstiga. Kõige suurem üllatus ei seisnenud mitte kaasa antud tränis, vaid CDPR-i suhtumises, mis kajab läbi igas pressiteates, videos ja isegi mängu peale panemise ajal ette hüpanud mängija ja mängu vahelisest kohustuslikust lepingust. Isegi nii tavapärases formaalses kohas kajab läbi poolakate huumor ja mängija hindamine.

Näiteks vaatas mulle lepingu teises punktis vastu selline lause: „We grant you the right to play The Witcher 3: Wild Hunt and we sincerely hope you will enjoy it. We spent over 3 long years working on it, so let us add that it is our creation and remains our ownership. This will not limit you in having fun with it, will it? 😉“ Ma ei ole varem suurte mängude juures kohanud sellist suhtumist, vähemalt mitte neid kohustuslikke lepinguid lugedes. Võib olla seepärast jätsingi nende lugemise alati pooleli.

Järgmisena sattusin peale punktile, kus kirjeldati minu õigusi seoses mänguga: „Below are some examples of things we ask you not to do with The Witcher 3: Wild Hunt (e.g. don’t cheat or use hacks). And just to be clear, for all of you doing Let’s Plays on YouTube, we are totally fine with it and yes, when you monetize it we are also fine.“ Lihtsad ja loogilised reeglid, aga need on kirjutatud inimeselt inimesele, mitte kui suur bürokraatlik masin väiksele näota kliendile. Viimasena paistis silma see: „We are not huge fans of rules, but if you go BIG time against those, you may lose access to The Witcher 3: Wild Hunt (temporarily or permanently). We know you guys are really great, and we know nothing bad will happen, but the legal folks said the point below has to be there.“ Ma tean, et see on kõik osa reklaamist ja nende imagost, aga vahel on selline „from gamer to gamer“ suhtumine päris tore.

Ma ei jõudnud The Witcher 3 esimesel ilmumise päeval isegi proovida. Mul õnnestus hüpata korra peamenüüsse ja seal vaatas mulle vastu Geralt, taustal kõlas aga eepiline muusika. Kohe sain kätte ka esimesed kaks lisapakki 16st. Nimelt on need lisad saadaval kõigile tasuta, aga hetkel on võimalik mängu lisada ainult kaks – Temeria lahingurüüd ning Geralti habeme- ja juuksekasvu jaoks vajalikud lisad. Ülejäänute seas peaks olema ka üks uus ülesanne (nagu neid oleks mängus vähe) ja palju muud kosmeetilist. Kõik 16 lisa ongi suures osas kosmeetilised. Miks pole need kõik juba väljas? Ilmselt pole kõik valmis. Mai ja juuni jooksul saame kätte ka ülejäänud 14 lubatud lisa. Season Passi omanike jaoks on mõeldud ka kaks lisa, mis ilmuvad sügisel ja annavad mängule juurde ligi 30 tundi.

Nüüd mängu enda juurde. Enne alustamist vaatasin üle kogu seeria sisu ja kronoloogia Andrzej Sapkowski Nõiduri romaaniseeria suhtes. Minule üllatuseks selgus, et mängud leiavad aset pärast viieosalise romaaniseeria sündmusi ning tegu on suures osas omaloominguga. Tegelased, sündmused, ajalugu ja maailm on sama või korduvad, aga lugu pärineb CDPR-i kirjutajate enda sulest. Mul ei õnnestunud omal ajal mõlemat varasemat mängu täiesti läbi teha, sellest tulenevad ka lüngad mängu loos. Õnneks on mul läbi loetud Andrzej Sapkowski lühijuttudest kokku pandud raamatud „Viimane soov“ ja „Ettemääratuse mõõk“, mis räägivad Geralti elust ja erinevatest väga olulistest temaga seotud sündmustest.

Esmamuljed The Witcher 3: Wild Huntist

Arvasin, et minu suutmatus lõpetada esimest kahte mängu võib mulle nüüd kurjalt kätte maksta, aga tänu Nõiduri raamatute lugemisele tunnen juba neid tegelasi ja selle maailma mütoloogiat, ajalugu ning konflikte, mis rebestavad maad sõja, surma ja vallutustega. Õnneks algab The Witcher 3 maailma ajaloo tutvustamisega ning väga sujuvalt sätitakse paika ka Geralti suhted kahe prominentse naistegelasega – Yennefer ja Ciri. Nii ei teki kordagi tunnet nagu oleks kahe eelmise osa vahe jätmine tekitanud tohutu lõhed tegelastega suhestumises ja nende motiivide mõistmises.

Esimese nelja tunni jooksul üritasin järgida oma peamissiooni, milleks on Yenneferi jälgede ajamine, aga kohe, kui mäng avas kogu oma maailma, tundsin, kuidas soov joosta igasse ilmakaarde laiali võttis minu üle võimust. Ma peaaegu tegingi seda. Õnneks piirnes see ainult paari lille korjamisega. Seejärel läksin koos vana nõidur Vesemiriga kohalikku küla poole, et äkki õnnestub meil Yennefer leida enne, kui ta pahandustesse satub. Ja see naine oskab alles pahandusi tekitada. Ta on ikkagi üle saja aasta vanune nõid, kes näeb välja nagu oleks 23. Võib-olla sellepärast ongi nad Geraltiga nii hea paar – ka tema on ligi 100 aasta vanune.

Järgnevalt toon välja mõned eredamad hetked, mis said minule osaks esimese 4 tunni jooksul. Arvasin, et nimekiri tuleb lühike, aga isegi sõrme vette kastmine on The Witcher 3 juures nagu ookeanisse hüppamine  – maailm avanes kohe ja igast nurgast hakkasid nirisema sõjalistest konfliktidest räsitud inimeste probleemid, meelelaadid ja suhtumine võõrastesse, eriti nendesse, kes pole nagu nemad. See on eriti terav siis, kui mängija teab, et inimesed polnud sellel kontinendil esimesed elanikud. Nad saabusid palju hiljem, hävitades ja rõhudes kõiki teisi rasse. Haldjad, päkapikud, gnoomid ja poolinimesed on oma maalt ära aetud või on sunnitud elama inimeste ikke all, et teha ruumi agressiivselt paljunevale inimkonnale.

Raskusaste. Mängu sisenedes oli minu ees 4 raskusastet. Valisin neist eelviimase Blood And Broken Bones, et järgmised 200 tundi poleks nagu jalutuskäik pargis.

Mängu piiride kompamine. Esimene suurem piirkond on nõidurite ajalooline kants Kaer Morhen, kus näeme esimest korda ka Yenneferi ja noorukest Cirit treenimas. Mulle meeldib mängude piire kombata ja eriti põhjalikult teen seda avatud maailmaga mängudes. Niisiis, minu esimene tegu oli hüpata rõdult alla. Selleks oli kaks põhjust – kas ma saan seda üldse teha ja kuidas mäng reageerib. Tulemus oli mitte just väga üllatav – ma pidin eelmisest salvestuspunktist jätkama. Teine katsetus pani mind Igni märgiga kustutama kõik küünlad Geralti ja Yenneferi toas, aga Yenneferiga rääkides oli ta nägu valgustatud nii nagu poleks ükski küünal kustunud. Saan aru. Mängu tegijad ei saa mõelda iga võimaliku lolluse peale, mida üks mängija tahab järele proovida.

Motion blur. Saan aru neist, kellele see meeldib, aga minu jaoks rikub see mängu visuaalselt ära. Iga liigutust saadab „filmilik“ ähmasus, mis ei luba nautida imeilusat loodust. Lisaks tekib mul iiveldus, kui iga liigutust saadab selline eemaletõukav efekt. Motion bluri ja igasuguse muu bluri võtsin kohe maha.

White Orchard. Tegu on esimese suurema piirkonnaga, kus on väga palju kõrvalmissioone. Sinna viib Geralti ja Vesemiri missioon leida Yennefer. Kahjuks pole teda seal, mistõttu tuleb suhelda kohalikega ja Nilfgaardi sõduritega, et uurida, kas keegi on teda näinud või teab kuhu ta suundus. White Orchard on oma nime vääriline. Vaatamata sõdurite kohaolekule ja maad laastava sõja mõjule on küla ilus, metsad selle ümber lopsakad ja iga nurga peal on keegi, kes tahaks Geraltit palgata. Nõidurid ei tapa ühtegi koletist ilma tasuta. See on nende aukoodeks. Ka nemad peavad kuidagi elama.

Kõrvalmissioonid. Minu väga suureks üllatuseks on peamissioonist kõrvale kalduvad juhuslikud ülesanded loodud nagu väiksed novellid või lühijutud – need on pöördelised, liigutavad ja võivad asjaosaliste jaoks olla ka surmavad. Kui kõik tulevased lugematud kõrvalmissioonid hakkavad pakkuma selliseid struktuurilisi üllatusi, siis usun, et edasipidi teen need kõik ära.

Twisted Firestarter. Pole vist väga raske arvata, et tegu on kavala viitega The Prodigy maailmakuulsale loole „Firestarter“. Tegu on ühe esimese kõrvalmissiooniga, mida käsile võttes arvasin, et see saab olema tüütu, pikk ja igav. Juhtus aga vastupidine. Geralti võimeid kasutades lahendasin kiiresti juhtumi, kus ühe päkapiku eluallikaks olnud sepikoda oli maha põletatud. Leidsin süüdlase, aga mind huvitasid pigem põhjused, milleks oli sõja poolt lõkkele aetud ajalooline rassism mitteinimeste vastu. Samas sain teada, et Nilfgaard võib olla küll isekas vallutaja, ent tema sõdurid hoiavad vallutatud aladel siiski korda. Ütleme nii, et purjus peaga ei tasu mitteinimesi kiusata ja seda eriti siis, kui tal on sepikoda, mida kasutab Nilfgaardi vägede kohalik garnison.

Gwent. Kui CDPR teeks oma versiooni Hearthstone‘ist, siis kannaks see nime Gwent.

Kõrtsi ees peksa saamine. Ma ei olnud purjus, sest miskipärast kohalik White Orchardi kõrts seda võimalust ei pakkunud, aga ikkagi sain minusuguseid (mitteinimene) vihkava jõugu käest peksa. Mõõgaga olen juba osav, aga rusikatega mitte nii väga. Kaotades ei visanud mäng mind musta ekraani ette eelmist salvestuskohta valima, vaid selle asemel ärkasin seal samas kõrtsi juures üles nagu kohalik parm. Nõidur sai peksa. Nüüd teavad seda kõik.

„Ma olen haige“. Nende sõnadega tunnistas kunagise lordi kütt, et ta armastas ükskord ammu meest. Ma olin sõnatu. Nilfgaardi üksuse garnsioni juht saatis mind tasu eest kohalikke kimbutavat greifi tapma. Selleks oli mul vaja leida üks kindel taim, mis teda meelitab, aga kõigepealt pidin greifi kohta rohkem teada saama – sugu, vanus, pesa asukoht jne. See kõik on töö edukaks läbiviimiseks hädavajalik. Esmalt suundusin mehe juurde, kes olevat greifi metsa vahel näinud. Tema maja oli tühi, uks oli kinni. Mida teha? Kasutades Geralti detektiivivõimeid leidsin ta metsa äärest, kus ta ajas metsikute koerte jälgi. Need olevat rünnanud teelisi ja tema võttis enda kohuseks koerad kõrvaldada enne, kui veel kellegi lõhki rebivad. Mind see ei huvitanud, mina tahtsin teada greifi asukohta, kuid mees lubas öelda kõik, mis teab, kui aitan tal koertest vabaneda… Kahjuks jõudsime nendeni liiga hilja. Koerad maitsesid minu terasmõõka, kuid üks teeline oli juba oma elu kaotanud.

Kütt tunnistas, et tunneb teda. Mulle anti valida, et kas uurin, kellega oli tegu või lähme greifile järgi. Puhtalt huvi pärast uurisin surnud mehe kohta. Kütt tunnistas, et ta on haige. Geralt arvas kohe, et kütt võib olla libahunt ja lohutas teda, et see on ravitav. Kütt oli väga üllatunud ja ütles midagi ootamatut – ta armastas meest. See muutis ta teiste silmis haigeks ning ta pagendati kodukülast. Koerte läbi surnud mees oli kunagi sattunud kütile peale ja sellest kõigile rääkinud, mis omakorda päädis sellega, et küti armastatu poos end üles. Kui ma poleks huvi tundnud, siis poleks see lugu minuni kunagi jõudnud.

„Hei sina seal, ma vajan su abi!“ Seda abipalvet kuuleb igas avatud maailmaga rollimängus vähemalt tuhat korda. Tihtipeale tähendab see, et juhuslik inimene on kaotanud ära oma koera või on keegi temalt varastanud ta kaelakee. Ühesõnaga midagi väga trivilaalset ja mõttetut. Mina kui truu rahva alam läksin siis abivajaja juurde ja lubasin, et otsin tema kaariku üles väikese tasu eest. Nimelt olid teda rünnanud uppunud (Drowners), kes elavad soistel aladel. Mees rääkis, et tema sõber suri pärast seda, kui hobune tõmmati vee alla. Sündmuskohale jõudes ja uppunutega võitlema õppides selgus, et ta valetas. Tema „sõber“, hobune ja vanker olid nooli täis. Tagasi „abivajaja“ juures tõde nõudes üritas ta mind petta. Ta hakkas ühtäkki karjuma, et keegi on minu selja taga. Geralt vastas, et ta on nõidur ja kuuleb igat lähenejat kilomeetri kauguselt. Mees põgenes hobuse seljas ning pärast lühikest tagaajamist selgus, et ta on Nilfgaardi vägede vastu sõja kaotanud Temeria armee sõdur, kes loob koos teiste ellujäänutega metsades vastupanuliikumist. Ma lasin tal minna, aga vankrist varastatud ravimid viisin tagasi White Orchardi garnisoni, sest tundus, et kohalikud elanikud vajavad seda rohkem kui metsavennad.

Pann, panni, panni. Martin juba kirjutas, kuidas ka kõige väiksem kõrvalmissioon võib olla üllatusi täis. Tädi tahtis tagasi oma panni. Pann oli luku taga. Kasutades Aardi märki lasin ukse hingedelt ja tõin talle panni tagasi. Tädil oli ainult üks pann. Rasked ajad ikkagi…

Greifi tapmiseks on vaja professionaale. White Orchardi ümbrust terroriseerib greif. Tema jaoks pole üles pandud lunaraha, aga kuna Nilfgaardi garnisoni juht seda palub, siis võtab Geralt greifi tapmise enda peale. Minu nelja tunni pikkune mänguelamus lõppeski greifiga võitlemisega. Nõidur ei jookse kunagi pea ees lahingusse. Ta õpib oma vastast tundma, leiab tema nõrkused ja meelitab ta lõksu, et võidelda ilma lisakahjusid tekitamata. Selgus, et Nilfgaardi sõdurid üritasid greifi tappa juba varem. Selleks tapsid nad emase greifi ja hävitasid ta pesa. Kujutage nüüd ette olukorda, kus isane naasis koju oma kaaslase juurde, kellega ta on eluks ajaks paari pandud, ja leiab kaasa ning lapsed surnuna. Muidugi läheb ta hulluks ning hakkab inimesi ründama. Greifid ei ründa tavaliselt inimesi, nad hoiavad omaette. Sõda, inimeste lollus ja hoolimatus on aga hävitanud isegi koletiste elupaigad ja seeläbi loodusliku tasakaalu. Nüüd ongi vaja Geraltit. Nõidur on see musta töö tegija. Teda ei hinnata, teda nähes sülitatakse maha, aga ta teeb tööd, mida keegi teine teha ei julge. Ta kannatab ära, sest ta on nõidur, keda me ei vääri, aga keda me hädasti vajame.

Seni on The Witcher 3: Wild Hunt olnud tõsiseid teemasid täis vapustav mänguelamus. Tegu on Game of Thronesi stiilis fantastilise realismiga, mis toob reaalsed probleemid fantaasiasse nii sujuvalt ja mõjuvalt, et kaob ära piir, mis peaks ütlema, et fantaasiamänge või -filme ei saa võtta tõsiselt. Paha ei tee ka väga sujuv arvutiversioon ning imeilus graafika.