ARVUSTUS: The Witcher 3: Wild Hunt

The Witcher 3: Wild Hunt on Poola stuudio CD Projekt RED poolt loodud rollimäng, mis tõenäoliselt ei vaja pikka tutvustust. Poolakast ulmekirjaniku Andrzej Sapkowski loomingul põhineva mänguseeria kolmas osa on juba pikalt olnud videomängusõprade üks oodatumaid maiuspalasid. Nüüd, pärast mitmekordset edasilükkamist, on Wild Hunt lõpuks kohal.

Juba esimestel minutitel on positiivne näha, et CD Projekt RED on võtnud kuulda nõiduri saaga teist osa saatnud kriitikat, mida laideti liialt keeruka algusosa eest. Wild Hunti on lisatud eraldiseisev proloogiala, kus on mugavalt võimalik mängumehaanika iseärasustega sina peale saada. Lisaks sellele saavad PC kasutajad kanda oma vanad salvestusfailid üle uude mängu, kõigil teistel on aga võimalus Wild Hunti esimeste tundide jooksul simuleerida varasemates mängudes tehtud valikuid. See on oluline, kuna nõiduri seeria kahe esimese teose sündmustel on Wild Hunti süžeele märgatav mõju. CD Projekt RED on väitnud, et senise looga ja Geralti maailma iseärasustega viiakse mängijad probleemideta kurssi ning see vastab üldjuhul tõele, kuid mängu jooksul tekkis mul siiski teatud küsimusi narratiivi ja tegelaste kohta, mida selgelt lahti ei seletatud (võisin ka midagi kahe silma vahele jätta). Uutele tulijatele ei peaks loo mõistmine siiski suureks probleemiks olema.

Nagu varasemates The Witcher-seeria mängudes, astub mängija ka Wild Huntis kurikuulsa koletistejahtija Geralti rolli. Geralt on nõidur – geneetiliselt muundatud sõdalane, kelle eesmärgiks on tuhandeid aastaid tagasi toimunud kataklüsmilise sündmuse järel tema maailma paisatud koletiste jahtimine. Tema ja ta kaaslased liiguvad külast külla, linnast linna, trotsides ohtlike monstrumitega rinda pistes ka kohalike umbusku ja viha. Wild Huntis seisab Geralt silmitsi aga tõsisemat sorti isiklike probleemidega – tema õpilane ja adoptiivtütar, noor Ciri nimeline neiu, on jäljetult kadunud. Teda jälitab Metsiku Jahi nimeline kummituslik armaada, mis suudab reisida maailmade ja paralleeluniversumite vahel ning ei peatu enne, kui Ciri on nende kätte langenud. Mängija ülesanne Geraltina on lihtne – leida Ciri ja mitte lasta vaenlasel temani jõuda.

The Witcher 3: Wild Hunti põhinarratiiv on positiivses mõttes lihtsakoeline. See ei suru ennast mängijale peale, vaid käitub pigem teetähiste kogumikuna, mis suunavad teda teatud aja tagant uutele aladele. CD Projekt RED on ära tabanud, mis mängijaid massiivsete avatud maailmaga rollimängude juurde tõmbab. Põhinarratiiv on küll oluline, kuid kõrvaline materjal peab samuti olema piisavalt kvaliteetne ja mitmekülgne, et mängijate huvi kümneid tunde enda juures hoida. Geraltina Ciri jälgede ajamine loob raamistiku mitmetele kõrvallugudele ja –tegevustele ning ajendab mängijat liikuma ühest kohast teise, pannes teda avastama Veleni külasid, Novigradi linna ja selle ümbrust ning Skellige saarestikku – mängu kolme detaili- ja tegevusterohket suuremat regiooni.

Taolise ülesehituse juures on keskne roll mängu tempol, mis Wild Hunti puhul on edukalt realiseeritud. Põhilugu ei veeda ühes kohas liiga palju aega ja mäng ei muutu seetõttu kunagi üksluiseks. Olenemata sellest, et Wild Hunti keskne narratiiv ei võta endale juhtrolli, on see siiski hästi kirjutatud ja nauditav ning suudab teise vaatuse lõpuks rahuldavalt kokku põimida triloogia poolt lahtiseks jäänud narmendavad süžeeniidid. Nagu seeria varasemates mängudes, vormivad sinu otsused ka kolmandas osas ümbritsevat maailma ja teiste tegelaste saatust, seega pakub Wild Hunt nii mõndagi neile, kes soovivad minna uuele ringile ja näha, milliseks kujuneb Geralti teekond teistsuguste valikute valguses.

Kesksele narratiivile suunava rolli jätmine töötab Wild Huntis edukalt, kuna nõiduri kolmas tulemine pakub põhiloole nii palju alternatiivseid tegevusi, et vahel on põhisüžee olemasolu kerge ununema. Mäng sisaldab suurel hulgal mitmekülgseid kõrvalmissioone, mis on hästi kirjutatud, hõlmavad huvitavaid karaktere ja dialooge, mis on kõik häälnäitlejate poolt võrratult sisse loetud. Ma pole kindel, kas peaksin suhtuma kaastunde või aukartusega Doug Cockle’isse, Geraltit kehastavasse näitlejasse, kelle õlul lasus ülesanne lugeda sisse see ebamaine kogus dialoogi, mille nõidur mängu jooksul kuuldavale toob. Lisaks arvukatele kõrvalmissioonidele, saab Geralt tegeleda ka oma kutseharrastusega ning raha eest küla- ja linnaelanikke kimbutavaid koletisi jahtida. Siin tuleb sageli kasutusele uus mehhanism, witcher sense – nupuvajutusega aktiveeruv alternatiivne mood, mis teravdab Geralti kuulmist ja tõstab erkpunaselt esile erinevad missiooni jaoks olulised detailid. Tegu on kiiduväärt lisandusega, kuna suudab mängija panna ennast tundma tõelise profist koletisekütina.

Monstrumite variatsioon mängus on nauditavalt mitmekülgne ja seega varieerub ka strateegia, mida on erinevate elukatega silmitsi seistes paslik kasutada. Teatud koletise vastu aitab mõõgatera spetsiifilise õliga katmine, teise elaja puhul tuleb hoopis kasuks kindla alkeemilise lahuse manustamine. Wild Huntis on Geraltil võimalik endale ise mõõgaõlisid, lahuseid ja pomme valmistada läbi alkeemiasüsteemi, mis on meeldivalt laiahaardeline ja robustne, hõlmates suurel hulgal erinevaid retsepte ning koostisosi. Mõõgavõitluse, maagia ja alkeemia kokkumäng teeb koletiste jahtimise strateegiliseks tegevuseks, millest niipea ei tüdine. Lisaks sellele saab vaba aega veeta ka nauditavat ja üllatavalt kaasahaaravat Gwenti-nimelist kaardimängu mängides, ratsavõistlustel osaledes või kaardil kutsuvalt terendavaid, lausa aukartustäratavalt suurt hulka küsimärke avastades. CD Projekt RED on väitnud, et Wild Hunt võib mängijaid enda haardes hoida 200 tundi ning tundub, et tegu pole liialdusega, eriti kui arvestame juurde tasuta lisapakkide ja hilisemate maksustatud lisandustega kaasnevad missioonid. Mäng pakub nii suurel hulgal erinevat ajaviidet, et sellest enese läbi närimine võtab tõepoolest väga pikalt aega.

Geralt on elukutselt kütt ja koletistejahtija ning seda peegeldab ka tema varustus. Nõidur kannab kaasas kahte mõõka – terasest tapper aitab inimvaenlaste vastu ja hõbedane terariist peletab eemale kõik koletised ja üleloomulikud elukad. Lisaks sellele kuulub ta repertuaari ka kaasaskantav amb, mis suudab välja tulistada erinevate omadustega moona. Tavapärasele relvastusele pakuvad lisa nõiduri „märgid“ – lihtsakoelised loitsud, mis võivad esile kutsuda näiteks kaitsekilbi, tulejoa, vaenlasi paigal hoidva maagilise ringi või kurjameid eemale tõukava energiapurske. Märgid ning mõõgavõitlus- ja alkeemiaoskused on oskuspunktide eest arendatavad, samuti saab ruunikividega tuunida ka Geralti turvise eri detaile.

Karakteri arendamine on Wild Huntis lahendatud seeria eelmistest mängudest erinevalt – oskuspunktide eest soetatud uued võimed ei aktiveeru automaatselt, vaid need peab kasutamiseks asetama spetsiifilistesse akendesse, mille arv suureneb vastavalt tegelase taseme kasvamisele. Maksimaalne akende arv on üheksa, seega on Geralti igakülgselt kõikvõimsaks muutmine võimatu. Süsteem pakub huvitava võimaluse nõiduri aktiivseid oskuseid pidevalt vahetades erinevate vaenlastega rinda pistmiseks paremini valmis olla. Tegu on lahendusega, mis ei lase mängijatel muutuda liialt võimsaks, kuid võimaldab siiski erinevaid oskuseid omavahel kombineerides leida igale olukorrale unikaalse lähenemise.

Wild Hunt pakub seega erinevaid võimalusi oma tegelast endale meeldivas suunas arendada ning see peegeldub mõistagi ka mängitavuses. Võrreldes The Witcheri seeria kahe eelmise mänguga, on mõõgavõitlus kolmandas osas tempokam ja ka mõnevõrra lihtsam, vähemalt keskmisel raskusastmel. Wild Hunti Geralt on varasemast liikuvamam ja vaenlaste löökide eest eemale hüppamine, või kiirelt kõrvale astumine, pole talle probleemiks. Olenevalt parasjagu aktiveeritud oskustest ja relvi ning turvist täiendavatest ruunidest, võivad Geralti mõõgahoobid tekitada näiteks veritsemist, põletushaavu või mürgitusi, märkidel võib olla tugevam mõju, blokeerimine võib vaenlased selili paisata jne. Võimalusi oma mängustiili loomiseks on mitmeid ja Wild Hunt ajendab mängijaid erinevate lahendustega eksperimenteerima eelkõige läbi mitmekülgsete vaenlasetüüpide, mis nõuavad alistamiseks kindlasuunalist lähenemist.

Mina eelistasin näiteks mõõgavõitlusele keskenduda ja kasutasin märkidest sageli vaid Queni-nimelist loitsu, mis manab Geralti ümber ajutise kaitsekilbi. Lisaks mõõkadele ja märkidele, on nõiduri kasutuses ka amb ja pommid ning mõlemaid on võitluse ajal lihtne ühe kiire nupuvajutusega kasutada. Nendele lisanduvad veel mõõgaõlid ja lahused, mida erinevalt varasematest nõiduri mängudest saab nüüd rakendada ka võitluse ajal. Vaenlastega rinda pistmine on Wild Huntis seega tempokam ja mõnevõrra lihtsam, mis võib valmistada pettumust seeria varasemate mängude austajatele. Teisest küljest on sellised arengud loogilised, kuna Wild Huntis kohtab võitlemist kordades rohkem, kui esimeses ja teises Witcheris. Mängu suured kaardid on täis erinevaid inimesi ja elukaid, kes Geraltile hea meelega otsa peale teeksid ja seega on võitluslikud olukorrad sagedasemad tekkima.

Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et Wild Hunt ei muganda vaenlaste ja missioonide raskusastet mängija tegelase tasemega. See tähendab, et võid kuuendal tasemel olles kohata vaenlast või missiooni, kelle või millega rinda pistmiseks on soovituslik olla kümnendal, kahekümnendal või isegi neljakümnendal tasemel. Taolistes olukordades on lahingud ülimalt keerulised ning lõppevad Geralti jaoks suure tõenäosusega ebameeldivalt. Võitlussüsteem on seega varasemast lihtsam, kuid seda aitavad balansseerida fikseeritud tasemetega vaenlased ja missioonid. Õnneks pole lahingumehaanika läbi lihtsustumise kaotanud oma nauditavust ja mängulisust.

Visuaalselt näeb Wild Hunt PlayStation 4 konsoolil välja kaunis. CD Projekt RED on suutnud luua maailma, mis näib muljetavaldavalt loomulik, seega pole mängu sisse elamine kuigi keeruline. Wild Hunt pakub hulgaliselt kauneid vaateid üle metsaste orgude, pankrannikutega ääristatud merekallaste ja linnade punakate tornitippude. Tegu on ühe kauneima ja orgaanilisema mängumaailmaga, mida ma olen külastanud – linnad vahelduvad sujuvalt põllumaadega, põllumaad sõjast räsitud rindejoone hävinenud kaosega, rindejoon tuules õõtsuvate puudega täidetud paksu metsaga, mis ajapikku annab uuesti teed väikestele küladele ja lõpuks suurematele linnadele. Geralti maailm näib heas mõttes kulunud, positiivselt räsitud.

Tundub, et seal on juba pikalt elatud, et selles on midagi juhtunud ja igal kohal on rääkida oma lugu. Kõike seda saadab Wild Hunti üleüldise tooniga võrratult sobituv heliriba, mis varieerub vastavalt situatsioonile, millest Geralt ennast leiab, kuid ka alale, kus ta parasjagu viibib. Näiteks Skandinaaviast inspireeritud Skellige saared kõlavad teisiti, kui Euroopa keskajast eeskuju saanud Velen. Tegu on esteetiliselt hästi töötava mänguga, mis suudab pakkuda nauditavaid elamusi nii pildis kui ka helis.

Wild Hunt on muljetavaldav teos, mis teeb paljutki õigesti, kuid see ei tähenda, et ta kõigist komistuskividest probleemideta mööda liugleb. Mängu mastaap ja väljanägemine on muljetavaldavad, kuid selle eest maksab märgatavat hinda kaadrisagedus, mis ei soovi mingi hinna eest paigal püsida. Tegu ei ole läbiva probleemiga, mis mängukogemust jäädavalt pärsib, kuid teatud vahevideote ajal on langus kaadrisageduses ebameeldivalt ilmselge. Üllatavalt vähe märkasin äkitselt tühjast kohast kaardile ilmuvaid esemeid ja tegelasi, kuid sageli võis vahetult pärast mängumaailma laadimist näha mõne hetke vältel näiteks kehata päid ja madalate tekstuuridega detaile, kuna mäng ei suutnud laadimisprotsessiga piisavalt kiirelt lõpuni jõuda. Ühe korra paiskus minu Geralt ka äkitselt kümnete meetrite kõrgusele kaardi kohale ja sadas sealt uuesti alla ning paaril korral liikusid dialoogide vältel ebaloomulikult tegelaste üksikud kehaosad.

Wild Hunti üheks kõige tüütumaks aspektiks kujunes aga kõrvaliste tegelaste vaheliste vestluste pidev kordumine. Minnes ühe kindla sepa juurde, kuulsin igal korral tema ja ta kolleegi vahelist arutelu sellest, mida meister on parasjagu turvisele graveerimas ning lõpuks suutsin juba kogu vestluse ise peast oma ekraanile ette kanda. Wild Hunt suudab igal teisel rindel panna mängijaid endasse ära kaduma ning seda enam käib selline korduv pisidetail realismitaotlusele tugevalt ja järjepidevalt vastu. Mõnda aega valimistas The Witcheri mängijatele peavalu ka probleem, mis ei lasknud mängijatel missioonide eest kogemuspunkte saada. CD Projekt RED sai sellest õnneks üsna kärmelt jagu, kuid kogemuspunktisüsteem on rollimängude üks vaieldamatuid alustalasid ning kui see ei tööta, on keeruline oma karakterit plaanipäraselt arendada ja mängu nautida. Teose juures, mida on kolmel korral edasi lükatud, võiks taolisi probleeme vähem kohata.

The Witcher 3: Wild Huntiga on CD Projekt RED suutnud endast mängumaastikule maha jätta teetähise, mille märkamata jätmist ei saa tulevaste avatud maailmaga rollimängude loojad endale lubada. Tegu on märgilise ja ülimalt muljetavaldava saavutusega, millel on potentsiaali saada mõõdupuuks, mille järgi hakatakse tulevikus hindama tema žanrikaaslasi. Wild Hunt toob endaga kaasa veidi praaki, kuid teeb samas ka nii palju õigesti, et suudab hoolimata möödalaskmistest jääda väga nauditavaks mänguks. Tegu on massiivse ja mitmekülgse teosega, mis jääb kutsuvaks ka siis, kui number, mis tähistab mängutundide arvu, muutub kolmekohaliseks. Nõiduri kolmas tulemine oli pikka ootamist väärt!