Viha, vastuolu ning paljad staarid

Rahvusvahelisel lastekaitsepäeval ilmus Steamis müügile mängutööstuse kõige vastuolulisem mäng seni – Hatred. Paljud videomängudele pühendunud portaalid on sellest teosest avaldanud mustmiljon artiklit, mille tulemusena on too mäng mulle närvidele jõudnud hakata käima enne, kui see ilmudagi jõudis. Maikuu alguses nägi ilmavalgust veel üks antagonistlik mäng pealkirjaga Kill the Faggot, mida samuti on veebis omajagu kajastatud ning ma kardan, et lähitulevikus on oodata üha rohkem taolisi „meistriteoseid.“ Paistab, et videomängunduses on tekkimas uus suund – iga arendaja püüab eelnevast tegijast veelgi rõvedamat mängu luua, et sellisel viisil au ja kuulsust koguda. Mida aga teha, et taolist olukorda vältida?

Küllap Sa juba tead, mis on Hatred. Kui ei, siis luba ma seletan lühidalt lahti. Tegu on kolmanda isiku vaates videomänguga, milles ainukeseks eesmärgiks on hävitada kõike, mis vähegi hingab ja liigub. Sellise jõhkra kontseptsiooni tõttu sattus teos uudiseportaalide tähelepanu keskpunkti ning käesoleva aasta alguses oli Hatred mängumeedia kõige kuumemaks teemaks. Videomängu loonud stuudio Destructive Creations sõnul on nad teinud niivõrd vastuolulise mängu protestimaks videomängutööstuses valitsevale poliitkorrektsusele ning sõnavabaduse piiramisele.

Siinkohal vaidlen mina vastu ning ütlen, et väited protestist on pehmelt öeldes valed. Vaatasin Hatredist tehtud videoid ning oskan öelda, et mängu kallal on konkreetselt vaeva nähtud: mängufüüsika ja graafika on arvestataval tasemel, heli on kvaliteetne ning ka häälnäitlejate pealt pole koonerdatud. Protestimise nimel poleks vast keegi nii palju vaeva näinud.

Ei, asi on kuulsuses. Destructive Creations tegi oma esimese mängu just sellisena, et astuda videomängumaastikule võimalikult suure kära saatel. Vaieldamatult see neil ka õnnestus, kuna mängumeedia sumiseb siiamaani nagu mesilastaru.

Hatred ei ole ainuke teos, mis on viimasel ajal silma paistnud oma „ebapoliitkorrektsusega“. Maikuu alguses hakkasid veebis levima teated mängust plätserdisest, pealkirjaga Kill the Faggot, mille loojaks on tõsiusklikust kristlasest „mänguarendaja“ Randall Herman. Tema loodu meenutab lihtsakoelist tulistamismängu, mille eesmärgiks on maha lasta ringijooksvaid homosid või sugu vahetanud inimesi. Mängule lisab maiku juurde tegevuse taustal kõlavad homofoobsed lausungid ning lamedad homode kohta käivaid naljad.

https://www.youtube.com/watch?v=-e1mtnEjgLc

Herman väidab, et ei tahtnud oma sünnitisega kuidagi solvata ega mõnitada ebatraditsioonilise soolise orientatsiooniga inimesi, vaid hoopis näidata maailmale, kuivõrd poliitkorrektseks on meedia muutunud. Kill the Faggot jõudis isegi Steam Greenlighti, kus kasutajad saavad hääletada, millised mängud jõuavad Steami poodi. Greenlightis püsis teos kaks tundi, enne kui see sealt maha võeti. Isiklikult kahtlustan, et too arendaja ei lootnudki, et mäng Steami müüki jõuaks, vaid tema plaan oli palju kavalam.

Jällegi pole tegu protestiga, vaid hoopis vihaga LGBT kogukonna vastu ning kuulsuseihalusega. Oma mänguga saavutas Herman mitu eesmärki. Esiteks näitas ta samade maailmavaadetega inimestele, et tema on justkui 21. sajandi märter, kes tahtis Jumala sõnumit mänguriteni tuua, kuid tööstuses valitsev tsensuur ei lasknud tal seda teha. Seega mängundus on saatanast, aga Herman on ohver ning sellisel viisil saigi mänguarendaja endale toetajaskonda juurde.

Teiseks, Herman on/oli kristliku atribuutika tootmisega tegelev ettevõtja ning nüüd, mil ta on loonud  pühaliku sõnumiga mängu, on tema kui puhta ja õige kristlase reputatsioon teatud ringkondades kasvanud. Hermanist kirjutati, temast loetakse, ta sai kuulsaks ning sellisel viisil saab Herman tõsiusklikest kristlastest kliente juurde. Ma arvan, et inimmõistuse ning Adobe Flash koostööna valminud loominguline väljaheide oli tegelikult osa Hermani PR-kampaaniast ning pean tunnistama, et  see oli edukas.

Mõlemal videomängul, mille siinkohal välja tõin, on üks ühine joon: nende loojad väidavad, et lõid oma teose protestiks tänapäeva meedias vaitseva tsensuuri ning poliitkorrektsuse vastu. Mina olen aga 78% kindel, et need lugupeetud härrad ei ütle tõtt välja. Nii Herman kui Destructive Creations kasutavad oma loomingu vastuolulisust selleks, et mängupressis kõmu tekitada ning sellisel viisil muuta populaarsemaks nii ennast kui ka oma teost. Tegijad said oma tahtmise ning nende üllitised said rohkem tähelepanu, kui need tegelikult väärivad.

Minule meenutavad Hatredi loojad ja Randall Herman algajaid tegijaid meelelahutusäris, kellest keegi veel midagi ei tea. Selleks, et meedia tähelepanu köita, saadetakse korda mingisugune sigadus. Kas antakse mõnele tuntud inimesele peksa või pildistatakse alasti fotoseeria ja lekitatakse tulem internetti ning tehakse veel muud lollust. Niipea kui pildid on veebis ringlema hakkanud või info vägiteost pressini jõuab, peavad väljaanded oma kohustuseks sellest intsidendist mustmiljon artiklit avaldada. Selle tulemusena saab inimene tuntuks ning neil avaneb võimalus ilutseda fotokaamerate objektiivide ees. Kuid asi võib mõne aja pärast võtta ka teistsuguse pöörde, kui selgub, et tegelikult pole staar millekski võimeline ning peagi vajub ta unustustehõlma, kuni ta uuesti mõne sigaduse korda saadab.

Sama reegel kehtib ka minu mainitud mängude puhul. Need olid tähelepanu keskpunktis ja said endale austajaskonda juurde. Kuid oma olemuselt pole ei Hatred ega ka KTF kaugeltki videomängude meistriteosed. Poola mängustuudio on küll oma projekti kallal vaeva näinud, kuid valmisprodukt ei ole sellist tähelepanu väärt, nagu see pälvis. Randalli käkerdisest ei taha ma rääkidagi. Aga miks siis taolistest mängudest niivõrd palju kirjutatakse? Kui vaadata nende artiklite jagamiste arvu sotsiaalmeedias, siis sealt saabki vastuse. Artiklid vastuolulistel teemadel meelitavad rohkem klikke ning neid ka jagatakse usinamalt kui kirjatükki mõnest asjalikumast teosest.

Antud olukorras teeb mulle kõige rohkem pahameelt asjaolu, et samal ajal kui mängupress on hõivatud klikke meelitavatel teemadel artiklite avaldamisega, jäävad asjalikud mängud tähelepanuta. Mina, kui kohaliku videomängupressi osaline, olen arvamusel, et mängupress võiks lõpetada ühe-päeva-mängutegijate vastuolulise loomingu haipimise. Need teosed ei ole kajastamist väärt ning 3 like’i Facebookis ja 1 säuts Twitteris artikli kohta ei tee maailma paremaks.

Sina, kui lugeja, ära jaga vastuolulise mängu kohta käivat artiklit oma Facebooki seinal. Ära tee kuulsaks inimest ega mängu, mis ei ole tuntust väärt. Seda tehes annad sa arendajale teada, et ollakse õigel rajal ning ta jätkab samas vaimus plätserdiste loomist. See tekitab ka algajates mänguarendajates arusaama, et mängu populaarseks muutmiseks ei peagi eriti vaeva nägema. Piisab vaid kui klopsid valmis midagi vähegi interaktiivset oma kõige haiglasemast mõttest. Meedia kirjutab sellest rõõmuga tosinkond artiklit ning üleöö tulebki kuulsus.

Mina ei taha, et videomängundus, mis on meediavormidest kõige noorem, muutuks omanäoliseks rabaks, kus indie-arendajad peavad omavahel võistlusi, kes suudab rõvedama mängu luua, samal ajal kui press muudkui haibib ning kiidab neid tegijaid takka. Ma arvan, et ka Sina ei taha seda.