Nimeks Pikslid, ent ekraanil vokslid!

„Pikslid“ on ulmekomöödia, mis jutustab loo sellest, kuidas 1982. aastal saadetakse avakosmosesse ajakapsel, mis sisaldab erinevaid kaadreid tolleaegsest popkultuurist, sealhulgas ka klippi arkaadmängude võistlustelt. Ettevõtmise eesmärgiks on tutvustada maavälistele eluvormidele meie kultuuri ja läbi selle saavutada nendega sõbralik kontakt. Mitmekümne aasta pärast jõuabki kapsel tulnukateni, kes aga tõlgendavad nähtut kui sõjalist väljakutset. Varustatud arkaadmängude tegelastest koosneva armee ja sõjalise taktikaga suunduvad tulnukad Maale, et meile koht kätte näidata.

Filmi idee on paljutõotav, kuid kahjuks ei ole seda potentsiaali linateoses realiseeritud. Pac-Man, Donkey Kong, videomängud, maailma päästmine – kõlab ju hästi. Tegelikkuses on meid aga kavalalt meelitatud vaatama järjekordset Adam Sandleri osalusega filmi, kus endised arkaadmängude staarid on ülesse kasvanud hädapätakateks, kes resideeruvad vandenõuteooriaid sepitsedes ja 4Chani sirvides oma vanemate keldris, paigaldavad rikastele soodsat kodutehnikat või veedavad sahkerdamise eest aega türmis. Nagu ikka, saab hädine tüüp lõpuks eriti tegija naise, keda ta ilmselgelt ei vääri ja maailm päästetud. Kogu film on täis „jalaga tagumikku“ stiilis labast huumorit ja ebameeldivat hambad ristis ärategemise emotsiooni. Linateose parimaks osaks jäävadki äratundmisrõõmu pakkuvad arkaadmängude tegelased, kes mööda New Yorki ringi vuhisevad. Eriti võluva etteaste teeb Q*bert, kuid sellega kogu filmi postiivne pool piirdubki.

„Pikslid“ on üks 105 minutit kestev häirivaid faktivigu täis film. Samas, mida ikka oodata teoselt, mille pealkiri lubab piksleid, kuigi filmis on ilmselgelt kujutatud voksleid? Minu sisemine mängur poetas nii mõnegi pisara ja korduvalt oli väga piinlik. Näiteks teisena peetud Pac-Mani võistlus, kus tulnukate asemel on kummituste rollis hoopis inimesed. Lähtudes teistest filmis olevatest väljakutsetest, peaksid tulnukad esindama masinat ja inimesed mängima traditsiooniliselt masina vastu. Loogikaga antud teos aga ei hiilga ja tundub, et mugavusest lähtudes mindi nõrgema vastupanu teed. Peale võistlust väidavad tulnukad, et üks inimestest kasutas võitmiseks petukoodi. Esiteks ei ole selge, kuidas ja kuhu kood sisestati, kuna mängiti ju autodega, mitte nuppe ja kange klõbistades. Teiseks ei olnud petukoode sellel ajal ja sellisel viisil veel olemaski, kui tulnukatele kapsliga infot saadeti, seega ei tohiks koodid nende poolt loodud mängus töötada. Kolmandaks ei saa kood, mis kehtib Pac-Mani kiirendamiseks, mõjuda mitte mingil juhul samal viisil kummitustele, eriti veel ühele konkreetselt. Ehk oleks antud filmiga mõtet proovida seda napsutamise mängu, kus iga faktivea ja ebaloogilise situatsiooni korral peab võtma pitsitäie? Nii jääks kindlasti ka filmi pettumust valmistav lõpp nägemata.

Lugejatele, kellel siiski on filmi vastu mingisugunegi huvi, soovitaks vaadata hoopis viis aastat tagasi Patrick Jeani poolt loodud lühifilmi, mis kannab sama pealkirja ja on ka Youtube’s üleval. Tegu on teosega, mis sai esimese 24 tunniga üle miljoni vaatamise ja mille õigused ostis Sony, et selle põhjal kõnealune täispikk linateos valmis vorpida. Etteruttavalt võin öelda, et kogu hea kraam on juba 2,5 minutilises videos olemas ning kinoekraanile jõudnud teoses midagi rohkemat ootamas ei ole.

Kuna mina ei ole suur 3D fänn, ei saa mööda vaadata kurvast tõsiasjast, et pidin küll terve seansi aja ninal hoidma ebamugavaid prille, kuid kolmanda dimensiooni tõeline potentsiaal oli jäänud kasutamata. 3D oli küll olemas, aga tegu oli väga „lameda“ esitusega. Kasvõi korraks oleks tahtnud näha vähemalt tetrisetükki enda poole vuhisemas või võpatada istmel, et päästa end Donkey Kongi tünni eest.

Jääb selgusetuks, kellele on tegelikult antud film mõeldud. Teoorias on tegu vahva koguperefilmiga, mis suunatud põlvkonnale, kes kasvasid linaloos esindatud mängudega üles, ning kes saaksid antud filmiga enda lapsepõlve tegemistesse pühendada ka oma järeltulijad. Kuid reaalsuses film ainult solvab mängureid ning rõhutab nende kohta käivaid stereotüüpe. Kui režissööri eesmärgiks oli kedagi maha teha, oleks ta võinud vähemalt faktid üle kontrollida. Kõnealuseks kontrolliks oleks filmiloojatele endile punt „nohikuid“ marjaks ära kulunud. Mulle tundub, et filmi kandev osa on üles ehitatud nostalgiale, kuid selle süžee on haarav ehk algklassi õpilastele. Kurb on tõdeda, et potentsiaalselt toredast filmist, millest oleks võinud saada midagi tõeliselt harivat, nostalgiahõngulist ning haaravat, tehti järjekordne Hollywoodi käkk. Ehk luuakse kunagi tulevikus midagi asjalikku? Seni võib arkaadimängude armastaja ja nostalgia otsija vaadata „Lammutaja Ralfi“ ja loota, et järgmine kord õnnestub päris film samade tegelastega paremini, kui multikas.

Liiga Pikk; Ei Lugenud: filmi „Pikslid“ võib julgelt kinos vaatamata jätta, kui sinu näol ei ole tegu suure Adam Sandleri fänniga või kui sõber pakub sulle pileteid tasuta.