Black Ops 3 beeta pakub täpselt seda, mida arvata võis

Viimastel päevadel paljude inimeste mängumasinates „kuuma saanud“ Call of Duty: Black Ops 3 beeta oli täpselt selline nagu eelnevalt arvata võis – mul oli relv ja ma tulistasin teisi virtuaalseid inimesi, kellel oli relv. Ausalt öeldes võiksin ma enda muljete kirjapaneku siinsamas seisma jätta, sest selle eelmise lausega on põhimõtteliselt kõik oluline öeldud.

Ei ole mingeid väga meeletult suuri muutusi Call of Duty mitmikmängu mudelis ning isegi need väiksed muudatused ja uuendused (võrreldes seeria enda eelmiste osadega) ei paku piisavalt palju värskust, et mu entusiasmitasemeid kõrgemale tõsta. Samal ajal ei ole ma veel valmis astuma nende inimeste sekka, kes aastast aastasse hädaldavad, et Call of Duty müüb meile seda sama mängu, ainult pisut teises kuues, sest see ei ole tõsi. Vähemalt mitte täielikult. Minu põhjused selle seeria eiramiseks on teised.

Beeta pakub mängijatele võimaluse valida nelja erineva spetsialisti klassi vahel (lõppmängus on neid kokku 9). Ma ei tea, kuidas on lood PlayStation 4 versiooniga, ent Xboxi peal lükati see number 5 peale eeldusel, et mängija jõuab mingi ulmelise levelini (vist oli 40). Mina seda ei kavatsenud teha, kuna mul oli enda ajaga parematki peale hakata (loe: paremaid mänge mängida). Neist neljast saadavalolevast spetsialistist proovsin samuti vaid ühte – Outrider. Igal spetsialistil on kaks erinevat erioskust, mille vahel valida. Outrideri puhul oli nendeks plahvatavate otsikutega nooli tulistav vibu ning lähedal asuvaid vaenlasi paljastav sonar, valisin viimase, ent hiljem internetis kommentaare lugedes, tundus esimene olevat kõige populaarsem valik, ütlemata seda, et Outrider ise vast kõige populaarsem spetsialist… vähemalt esimeste matšide rivistus jättis sellise mulje. Hiljem muutus õnneks asi pisut mitmekülgsemaks, ent Outriderite ülekaal säilis.

Tunnetuselt meenutab Black Ops 3 väga palju eelnevat osa, Advanced Warfare’i. Relvad, liikumine, välimus – mitte kusagilt ei paista läbi originaalsust. Liidame siia juurde veel Titanfallist üle võetud seintel jooksmise mehaanika ning Black Ops 2 enda tutvustatud Pick 10 klassiloomissüsteemi ning tulemuseks on miski, mis kõigest matkib teisi. Tõsi, tehes seda suhteliselt edukalt, ent kahjuks kaotatakse sellega ohtralt iseloomu. Black Ops 3 tundub liiga tuttavlik, seda kahjuks ka negatiivsetest külgede poolest. Tegu oli küll beetaga, ent seeriale omased vead, nagu kõikuva kvaliteediga ühendus ning halvad spawn-punktid ei ole kuhugi kadunud. Need 3 kaarti, mis beetas ringlesid, tundusid samuti vanad ja tuttavad, eriti võttes arvesse, et väga vähe oli võimalust ja/või põhjust seintel jooksma hakata. Vähemalt nägi mäng kena välja, Call of Duty standardite kohta isegi väga kena.

Aga kas mäng ise on vähemalt lõbus? Põhimõtteliselt küll. Kuna tegu on eelmisele osale üsnagi sarnase ülesehitusega, on säilinud ka see suhteline lõbufaktor. Kas sellest aga piisab, et mängu soetamist soovitada, kui see 6. novembril poelettidele jõuab? Vot sellele küsimusele ma vastata ei oska, aga fakt on see, et mängu koopiad poodi hallitama ei jää. Sest kui mitte midagi muud, siis vähemalt on ta parem kui Ghosts.