Until Dawni mängiks tõesti kuni koidikuni!

Until Dawn lasi ennast kaua oodata – algselt PS3 mänguna töös olnud õudukas tõsteti ametlikult Sony uuele konsoolile ümber kompanii eelmise aasta gamescomi pressikonverentsil. Nüüd on ta kohal (mõne jaoks veel kohe-kohe jõudmas), ära proovitud ning… neetult äge! Paljude sõnul ei ole tegemist nö. päris videomänguga, vaid et see kuulub sinnasamasse žanrisse, kuhu paigutatakse ka David Cage’i looming, nagu Heavy Rain ja Beyond: Two Souls (mõlemad eksklusiivselt Sony konsoolidele ilmunud teosed). Tõsi, Until Dawn on vägagi filmilik ning tema klassifitseerimine interaktiivse linateosena ei ole just raske tulema, ent üks on kindel – vähemalt minu jaoks on tegu parima näitega omalaadsete mängude seas!

Until Dawni üks kõige tugevam külg on see, et ta ei ürita enda olemust peita ning kohe esimestel minutitel on aru saada, millega tegemist on. See on armastuskiri vanadele ja uutele klassikalistele õudusfilmidele, nagu „Scream“, „I Know What You Did Last Summer“, „Friday the 13th“, „Texas Chainsaw Massacre“, „Cabin in the Woods“ ja „Saw“… tegelik inspiratsiooniallikate nimekiri on reaalsuses kindlasti veelgi pikem. Otse loomulikult kihab mäng tänu sellele ohtralt žanrile omastest klišeedest ja kujunditest, mitmed stseenid on etteaimatavad ning esimene pool mängust ei ole just eriti õudne, mõnda üksikut tehislikult väljameelitatud ehmatust mitte arvesse võttes. Kuid see kõik on ainult algus, see on hoo sisse lükkamine ja vundamendi ladumine. Until Dawn muutub aina rohkem ja rohkem hullumeelsemaks ning see, mis algas mõnusa meenutusena oma lemmikõudukatele, muutub uueks ja värskeks elamuseks.

Mängu lugu on lihtne, toimiv ning täpselt seda, mida oodata võiks, vähemalt esialgu. Nagu ka teistel nn. interaktiivsetel filmidel, on Until Dawnis võimalik teha ohtralt erinevaid valikuid, mis võivad esile kutsuda erineva dialoogi või määrata lausa tegelaste saatuse. Meie kahes erinevas mängukorras tehtud otsused muutsid järgnevaid dialooge ning sündmuseid üpriski korralikult, mis vaid suurendab mängu väärtust ning ärgitab mängijat seda mitmekordselt läbima. Sellele aitab kaasa kaunis visuaalne külg, mis suudab nii mitmelgi korral judinaid tekitada. Senimaani on suurimateks murekohtadeks vaid tegelaste kohati liigselt animeeritud näod, mis muudavad olukordi ebavajalikult humoorikaks, ning nende veidi kohmakas liikumine – mängimise ajal leidsin end natuke liiga tihti näiliselt peidus olevate takistuste otsa koperdamas. See võib olla tingitud ka mängu fikseeritud kaameranurkadest.

Until Dawn ei ole täiuslik, ent ta on on lõbus ning, mis kõige tähtsam, aus ja just sellepärast ta ongi niivõrd efektiivne. Tegu on, vähemalt minu silmis, parima eksklusiivmänguga, mida PlayStation 4 peal hetkel näha võib.