Blues and Bulletsi esimene osa üllatab meeldivalt

Suures osas tänu Telltale’i võrratule The Walking Deadile on aina enam mänguarendajaid vaatamas episoodilise valemi poole. Nii on sellest kinni haaranud ka dontnod oma fantastilise Life Is Strange mänguseeriaga, samuti tegi aasta alguses mõningaid katsetusi Capcom, väljastades oma Resident Evil Revelations 2 mängu algselt juppidena ning seejärel plaadiversioonina. Telltale’ist endast pole vist mõtet rääkidagi, me kõik teame, kui palju raudasid neil korraga tules on! Eelnimetatud suurtemate ja väiksemate nimede sekka üritab ennast nüüd suruda ka A Crowd of Monsters oma uhiuue episoodilise mänguseeriaga Blues and Bullets.

Blues and Bullets asetab mängija Eliot Nessi saabastesse. Al Capone’i trellide taha saatmisest on möödunud aastaid, endisest menukast politseinikust on saanud nüüdseks kohviku omanik ning Äraostmatuid enam ei ole. Korrakaitsjate ridadest lahkumise põhjustas ummikusse jooksnud juhtum, mis käsitles kadunud lapsi. Ühel tavalisel päeval ilmutab aga müstiline juhtum end taas, sest salapärane mees värbab Nessi enda bossi kadunud lapselast otsima. Selgub, et too boss pole ei keegi muu, kui Elioti vana vihavaenlane Al Capone, kes vaatamata meeste minevikule ei usalda mitte kedagi teist. Nõnda algabki suur detektiivitöö kadunud laste müsteeriumi lahti harutamise eesmärgil. Tegu on põneva detektiivilooga, mida ümbritseb stiilne noir õhustik ja sincitylik visuaalia. Ekraanil on ohtralt musta, valget ja halli ning vähestes kogustes punast, mis (lisaks sellele, et lubab mängul äge välja näha) aitab teoorias arendajatel mängijat õigele teele juhatada ja neil ka lihtsamini spetsiifilisi esemeid leida. Üldjuhul sellega probleeme ei teki, sest Blues and Bullets on kohati lausa nii lineaarne, et mõningate väiksemate levelite olemasolu on küsitava väärtusega, kuna peale ringi kõndimise on seal vähe teha. Isegi esemed, mida lähemalt uurida saab, ei ole unikaalsed.

Heliline pool on mängul mõnus, oskuslikud häälnäitlejad panevad unustama animatsioonide mõningase puisuse, mis iseenesest ei ole samuti suur probleem, kuna terve mäng on Unity mängumootorile üles ehitatud. Teosel on kestvust umbes 2-3 tunni jagu, mis võib esmapilgul tunduda täiesti rahuldav tulemus, arvestades, et enamjaolt sellised episoodilised mängud ajaliselt sinna kanti jäävadki. Ometigi tundub Blues and Bulletsi esimene osa pisut sisutühi. Võib olla on see tingitud asjaolust, et Eliot Ness on maailma kõige aeglasema kõnnakuga mees. Siiski mahub selle aja sisse nii rööbastele asetatud tulistamissektsioone kui ka pisut ajutegevust nõudvat mõistatuste lahendamist. Detektiivitöö võiks siiski pisut sügavam olla, sest juhtnööride õigesse kohta paigutamine lahenes ka katse-eksitus meetodil.

Mõningatele negatiivsetele külgedele vaatamata, pakub Blues and Bullets piisavalt palju vaheldust oma mängitavuses ning otse loomulikult ka põnevat lugu. Traditsioonilised valikud, mis määravad loo kulgu, on olemas ka siin ning episood lõppeb piisavalt põneval kohal, et õigustada järgnevate episoodide ostmist. Blues and Bullets pakub ohtralt kuule, nüüd peab ainult lootma, et järgmine kord on bluusi ka rohkem!