Kas The Taken King muudab Destiny mängitavaks?

Ma ei ole sellest kunagi saladust teinud, et ma ootasin Destiny ilmumist väga pingsalt. Hämmastavalt kaunis visuaalne ilme, lõbusana tunduv mängitavus, mainekas stuudio, kelle resümees on üks mu lemmikuim esimese isiku vaates tulistamismäng üldse (räägin siinkohal eelkõige esimesest Halost)… Kõik see tundus liiga hea, et olla tõsi. Mõnes mõttes see oligi seda. Aasta 2014 lõppes igatahes sellega, et lugesin Destiny mänguaasta kõige suuremate ebaõnnestumiste hulka ning tänase päevani kasutan ära igat võimalust, et teose üle nalja heita. Sest noh, vähemalt üks meist võiks proovida…

Kaks ühe hinnaga

Destiny nö „vanillaversiooni“ mängisin hetkeni, mil mulle vaatas vastu kõrgeim tase mu tegelase arendusredelil. Läbisin mängu „loo“, läbisime koos sõpradega korduvalt samu tasemeid (Strike), sest nii oli ette määratud ning lõpetuseks vedasin ennast ka sellest kõige-kõigemast (Raid) läbi. Kui enne seda oli juba korraks taastunud usk mängu (või vähemalt selle sotsiaalsesse aspekti, mis tõenäoliselt kogemust positiivsemaks muutis), siis peale Raid’i olin tagasi alguspunktis. Kogu kogemus oli pigem tüütu kui nauditav ning lõpptulemus ei olnud tundidepikkuseid mängusessioone väärt. Seiklustega kaasnev saak oli samuti niivõrd mannetu ja harvaesinev, et väga raske oli mängimiseks motivatsiooni leida. Ja ei leidnudki, mänguplaat läks tagasi karpi, karp tagasi riiulisse ning sinna ta jäigi. Siiamaani on seal, ma lihtsalt hankisin endale uue. Nüüd on mul riiulis kaks plaati, millel Destiny peal…

Mine koju arenema!

The Taken Kingi nime kandev lisapakk tähistab Destiny esimest sünnipäeva. Ilmumisest on möödunud aasta, mis tundub olevat suurepäraseks pidepunktiks uueks alguseks ning muudetud on nii mõndagi. Peter Dinklage on troonilt tõugatud ning tema asemel annab mängijat saatvale hõljuvale Ghostile hääle tööstuse veteran Nolan North. Mängijale antakse rohkem ja tihemini. Saaki, muidugi. Relvi on muudetud paremaks, halvemaks ja keskpärasemaks, vastavalt vajadusele nii üksik- kui mitmikmängus. Tegelaste arengusüsteemi on parandatud – kui varem oli laeks 20 ning peale seda sai redelil järgmistele pulkadele tõusta vaid uusi „valguspunkte“ omavaid rõivaelemente hankides (mis oli vaevarikas ja aeglane teekond), siis nüüd on uueks piiriks 40 ning peale seda keskendutakse ainult valguspunktidele, mis nüüdseks kogunevad ka relvade pealt. Asi on ikka veel segane, aga vähemalt mitte nii segane, kui enne…? Ütleme, et see on hea.

Sly, näita musklit!

Loo läbimängimiseks kulus meil sõpradega mitte rohkem ega vähem kui täpselt kaks õhtut, mõlemil kulutasime mängule umbes tunnike-kaks. Narratiivi kvaliteet pole üldises plaanis paranenud, jätkuvalt on kõik pinnapealne, klišeeline ja pearõhk on pigem tegevusel, kui et info saamisel ja selleni jõudmisel. Samas on aga suur, suuuuuuuur plusspunkt see, et lõpuks ometi on osadel tegelastel (ja sellest tuleneval kogu mängul) kordades rohkem iseloomu – Nathan Fillioni tegelane, Cayde-6, päästab valla antud teose parimad palad, ning pea et iga teine lause peidab endas mõnda humoorikat pärlit. Jah, kosmoses valitseb tõsine olukord, aga lõpuks ometi ei ole Destiny üdini kuiv nagu vanuritele mõeldud telesaated. Kõike The Taken Kingi poolt pakutavat ma veel kogeda ei ole suutnud. Lisaks loole olen läbinud ühe Strike’i… ning sellega on asi ka piirdunud. Ma ei tea, kas ma leian endast piisavalt motivatsiooni ja tahtejõudu, et ennast järjekordsest Raid’ist hambad ristis läbi suruda, kuigi teatud tõuge selleks oleks ju olemas – narratiivi lõpus, peale seda, kui põhipahale on „molli antud“, kaob viimane müstiliselt. Sõber, kes on Destiny fänn olnud algusest peale ja läbib kõike seda juba teab mitmendat korda, andis teada, et sama tüüpi näeb Raid’i lõpus. Isiklikult tundsin end tol hetkel pisut petetuna, sest mulle, kes hea meelega toda mängulaadi väldiks, ei antud komplektset lugu, vaid jäeti kaljuserva peale kõlkuma nagu Sylvester Stallone filmis „Cliffhanger“. Ja see on nõme. Kõlkuma jäämine, mitte Stallone.

Hästi paljud inimesed, kes minu kombel Destiny’s varem pettusid, väidavad nüüd, et tehtud on suur samm ning lõpuks ometi on kõnealune mäng mängitav. On mindud lausa nii kaugele, et on öeldud, et mäng on hea ning selle mängimine lausa soovitatav! Mul pole õrna aimugi millest nad räägivad. Jah, mäng on koos sõpradega lõbus. Jah, see näeb jätkuvalt väga ilus välja. Jah, Bungie oskab esimese isiku vaates tulistamsimänge teha nii, et neis olevad virtuaalsed relvad tunduksid päris. Aga see ei muuda fakti, et kui kõik too kõrvale jätta, on ikkagi tegu selle sama teosega ning kogu mängimise vältel tuksub kuskil kuklas pisike pettumustrumm. Sest see on ikkagi Destiny.

9 aastat veel.