ARVUSTUS: Cibele

Me kõik oleme kogenud mingit sorti elu esimest armastust. See võis juhtuda lasteaias, algklassides või alles hiljuti. Lapseohtu vanuses pole muidugi kunagi tegu just väga tõsise suhtega. Lapsevanemad ütlevad sellepeale, et küll nad välja kasvavad, sest kes meist usuks, et üks 5-aastane mõtleb tõsiselt seda, kui väidab, et tal on peigmees või pruut ning et nad jäävad igavesti kokku. Samamoodi võib juhtuda põhikoolis. Armastus on selles vanuses nii üldine mõiste, et seda ei saa jällegi tõsiselt võtta. Teismeeas muutub asi muidugi keerulisemaks ning siis moodustatud suhted võivadki muutuda eluaegseks.

Gümnaasiumis, kolledžis ja ülikoolis oleme seaduse ning vanemate silmis juba inimesed, kes teevad iseseisvaid valikuid sõltumata sellest, kuidas armastust mõistame ja selle nimel vaeva näeme. Kohe hakkan kõlama nagu näpuga vehkiv lapsevanem, aga tänapäeval on armastus palju keerulisem. Meil on internet, sotsiaalmeedia ning igasugused võimalused virtuaalseks suhtluseks nii videomängudes kui ka virtuaalreaalsuses. Praegu ei saagi väga imestada, kui kuuleme lugudest, kuidas kaks inimest kohtasid teineteist näiteks World of Warcrafti massiivses mitmikmängus või et üksteisele avaldati armastust või tehti isegi abieluettepanek läbi videomängude virtuaalse keskkonna.

Fullbrighti (Gone Home, Tacoma) heaks töötava mängudisaineri Nina Freemani sügavalt isiklik, intiimne ja kogu maailmale ennast paljastav Cibele vaatlebki tema noorusaja suhet ja selle kasvamist armastuseks mehega, kellega kohtus Valtameri nimelises fiktiivses mitmikmängus (Freeman oli suur Final Fantasy XI fänn ning Valtameri on selle n-ö austusavaldus). Vähemalt sellise imago on ta oma uue mängu ümber loonud. Ma ei tea, kui palju on mängus tõde. Cibele’st mitte midagi teades jääb tõesti mulje nagu see oleks tõestisündinud lugu mängu stsenaristi ja peadisaineri Nina nooruspõlvest. Seda toetab ka väga isiklik stiil, mille all ei pea ma silmas seda, et mängijatele räägitakse intiimsetest vahejuhtumistest, vaid pigem seda, et Freeman on lasknud üles filmida kaadrid iseendast momentidel, kuhu tavaliselt ei satu ükski võõras pilk ja ammugi mitte mängijate omad.

Autorid panevad tihtipeale tükikesi iseendast oma loomingusse (The Beginners Guide ja Depression Quest on vahest need kõige tuntumad näited), kuid väga harva näitab mängu looja end nii paljastavates olekutes nagu Cibele’s. Nendeks olekuteks võivad olla videomängus kohatud mehele tavaliselt kahe seina või inimese vahele jäävate autoportreede saatmine või omavaheline südantpuistav jutuajamine. Kas enda paljastamine tähendab kohe, et lugu vastab tõele nagu reklaamtekstid väidavad? Cibele põhineb reaalselt toimunud sündmustel, kuid seda on täiendatud meelelahutuslike ja kaasahaaravate elementidega nii palju, et mäng oleks ka põnev ja salapärane. Lisaks on Cibele lugu piisavalt üldistava iseloomuga, et selles tunneksid end ära kõik need, kes on omanud mingil määral sarnast kogemust.

Kui The Stanley Parable ühe looja uus eksperimentaalne mäng The Beginners Guide on iseenda mõistmisest läbi oma loomingu analüüsi, siis Cibele vaatleb minevikku. Freeman julgeb rääkida möödanikust väga avatult ja Cibele on selle musternäidis. Noorusaja rumalustest ei taha inimesed sageli isegi niisama seltskonnas pajatada, aga tema tegi sellest mängu ning lasi selle maailma peale valla, et seda saaksid kõik hinnata, kritiseerida, mõnitada, analüüsida ja rünnata. See nõuab julgust.

Cibele töötab mitmel põhjusel – see on ootamatult isiklik ning nihutab piire nii palju, et seda on raske olemasolevatesse raamidesse mahutada, kuid peamine põhjus seisneb massirollikate keskkondade kogemuste ära kasutamises. MMO-d pole põhjuseta massiivsed. Me kõik oleme suuremal või vähemal määral nendega kokku puutunud (ise mänginud või nende kohta lugenud), seal inimestega suhelnud, leidnud uusi sõpru ja tuttavaid. Cibele ongi üks lugu paljude hulgast, see ei ole kõikide teistega võrreldes märkimisväärne ja isegi mitte eriline, aga oli oluline verstapost ühe inimese elus. Selle loo tähtsust ei alanda isegi see, et neid juhtumeid on olnud palju, sest igaühe jaoks on kogemused unikaalsed.

Cibele lugu leiab aset 6 kuu jooksul läbi 3 akti. Iga akt lõppeb nagu heas stsenaariumis – olulise süžeepöördega või emotsionaalse vintsutusega. Mäng ise on umbes sama pikk kui tavaline Ida-Euroopa film reedel alanud PÖFF-il. Antud juhul ei saa kehtida väide, et mul pole aega mänge mängida, sest lähen kinno. Mängud võivad olla sama pikkusega ja sama rahuldustpakkuvad kui mõni noortefilm Just Filmi programmist. Cibele ei tööta siiski nagu filmid ega isegi nagu tavalised mängud. See on segu filmist, sihi-ja-kliki seiklusmängudest ning lihtsakoelisest MMO-st. Iga akt algab filmikaadritega Ninast, misjärel antakse mängijatele võimalus veeta aega tema arvuti töölaual ning uurida läbi kõik 19-aastasele omased pildid, blogipostitused ja sõnumid. Kui kogu töölaud on viimse detailini läbi vaadatud, ei jää muud üle, kui klikkida Valtameri ikoonile ja siseneda MMO-sse, mis pole tegelikult päris MMO. Valtameri on väga lihtsa visuaalse stiili ja mängumehaanikaga, sellel puudub tegelikult mitmikmäng ning mängija ainsaks sõbraks on Nina kaaslane Ichi.

Valtameri toob välja selle, mis on MMO-dele fundametaalne – tekstikastid ja mitmed samaaegsed tegevused. Kui filmikaadrid Ninast näitavad teda kõige intiimsematel momentidel ja töölaua tekstid ning pildid aitavad kokku panna tema karakterit, toimub tegelik sisuline areng Valtameris. Nina suhtleb seal ainult Ichiga, ta võitleb temaga koos nii väikeste kui ka suurte vaenlaste vastu. Nad ootavad üksteist ära, kui teine maha jääb ja nad suhtlevad. Nina räägib Ichiga juttu, loeb samal ajal maile, vaatab Instagramile sarnaneva rakenduse postitusi ning on täpselt selline 19-aastane nagu iga teine.

Nina on küll ebakindel nii oma välimuses kui ka võimes inimestega suhelda, kuid Valtameri keskkonnas on ta hoopis teine inimene. Ichi on talle väga sarnane ja nii suhe alguse saabki. 6 kuu jooksul juhtub palju, Nina muutub julgemaks, hakkab rohkem väljas käima, kuid suhe Ichiga säilib. Ühel hetkel soovitakse aga kohtuda. See ei ole „Catfishile“ sarnane kohtumise lugu, vaid lugu soovist murda maha virtuaalne barjäär, kuid nagu selgub, on see barjäär mõne inimese jaoks ainuke viis teistega suhelda, samastuda ja neid isegi armastada. Kohtumine ei pruugi anda soovitud tulemust.

Cibele on Nina lugu esimesest suhtest, armastusest ja seksist. See on ka üks paljudest. Tal on veel terve elu ees. Praegu on Nina 25-aastane ning tema 19-aastane mina on sootuks teine inimene. Cibele on sama veidra iseloomuga nagu Nina. Seda on raske kategoriseerida, sest mängu keskmes on eelkõige lugu mitte selle kindel visuaalne vorm.