Fallout 4 on mulle õpetanud, et…

Kas tõesti on juba möödas terve kuu sellest, kui Bethesda õhkas mängutööstuse kohal Fallout 4 nimelise tuumarelva, mis on oma peatamatu lööklainega suutnud müügiedetabelite ladviku konkurentidest puhtaks pühkida? Ega’s midagi, heas seltskonnas kipubki aeg märkamatult õhku haihtuma. Level1 veergudel on viimasest Falloutist juba varasemalt kirjutanud Ragnar, kellele seeria neljas osa on ühtlasi esimene kokkupuude Fallouti saagaga. Oma mõtted on paberile ladunud ka Sten, kes kurtis, kuidas tema virtuaalsete kirstude küljed punnitavad kumeralt kõikvõimalikust tühermaalt kokku riisutud kraamist. Mina olen samuti möödunud kuu pimedad ja vihmased õhtutunnid veetnud radioaktiivses Bostonis ning annan nüüd viimaks puldile paari hetke jagu puhkust, et rääkida asjust, mida on Fallout 4 suutnud mulle viimaste nädalate jooksul selgeks teha.

Fallout 4 on mulle õpetanud, et olen unetu maadeavastaja

Ma ei pea unetuse all silmas vaid seda, et leian mängu jaoks enamasti aega vaid hilistel öötundidel, mil viimseks valgusallikaks toas on õrnalt helendav monitor ning ainsat heli toodavad väsimatult puldinuppe klõbistavad näpud, mis miskipärast ikka ei mõista, et juba ammu oleks aeg põhku pugeda. Kuigi ka see on tõsi. Lisaks sellele on kindlaks unetuse märgiks ka asjaolu, et olen Bostoni varemetes ekselnud juba 82 (mängu)päeva, millest magamisele on pühendatud kõigest kaks tühist tundi.

Unejumala poole palvetamine on aga mõeldamatu, kui kaart lausa kubiseb avastamata asukohti markeerivatest sümbolitest! Oma 82-päevase teenistuse jooksul olen suutnud läbi põigata 221 erinevast asukohast, kuid jätkuvalt õrritab mäng võõraid ja salapäraseid paiku tähistavate ikoonidega, utsitades mind aina kaugemale minema, natukene veel avastama. Kunagi ei või ju teada, milliseid eksootilisi aardeid või kummalisi tegelasi võib endas peita järgmine räämas kirik, tehas, ostukeskus või raadiojaam.

Fallout 4 on mulle õpetanud, et olen süüdimatu massimõrvar

Võiks arvata, et kakssada aastat pärast pea kogu inimkonna ära nullinud tuumasõda on massilised tapatalgud vähemalt raskendatud, kasvõi juba kaduvväikese ellujääjate arvu tõttu. Minu tegelane tundub aga olevat teisel arvamusel ning ma tahaks loota, et iga postapokalüptiline hauakaevaja tõstab aeg-ajalt mu terviseks klaasi, sest just minu tõttu saab ta lõpuks oma kaasale lubada seda brahmininahkset kasukat, mida too on poodlema sattudes juba pikalt halvasti varjatud kadedusega silmanurgast põrnitsenud.

Päeval, mil 111. järjekorranumbrit kandva tuumavarjendi massiivsed uksed viimaks uuesti lahti vajusid, ei naasnud maa-alusest pimedusest mitte üksik hirmunud ellujääja, vaid Surm ise. Tühermaa radioaktiivsed iilid uluvad nüüd tervelt 651 värske haua kohal, sest just nii palju inimesi olen ma saatnud teispoolsusesse oma Loojaga kohtuma. Teisalt, kõiksugused karvased ja sulelised sõbrakesed on alati suutnud mu südame soojaks teha ning küllap suudavad kiisude-kutsude armsad näolapid seletada, miks loomade surnuaiale on viimasel ajal kerkinud kõigest 121 uut kääbast. Mu armulikkus ei küündi aga mingil juhul kõiksuguste tuumaenergia poolt moondatud ebardlike monstrumiteni, kelle roiskuvaid säilmeid olen kõnnumaale jätnud ei rohkem ega vähem kui 887 ühikut.

Ja teate, mis? Ma pole veel kaugeltki lõpetanud! Nii et pane oma labidas valmis, postapokalüptiline hauakaevaja, võib olla su pojad-tütred ei peagi rüüstajateks hakkama, et ots-otsaga kokku tulla. Kui jutt juba lastele läks, siis…

Fallout 4 on mulle õpetanud, et minust saaks kohutav isa

Ma ei väida seda isegi mitte kõigi nende laipade pärast. Tuumasõjajärgne maailm on ohtlik paik ja see tähendab, et isegi kõige patsifistlikumal vennikesel võib tekkida tarvidus paaril või kolmel või kuuesaja viiekümne ühel korral kasutada letaalset jõudu, et kaitsta ennast ja oma lähedasi. Armastatutele ohutu elukeskkonna tagamisel olen ma aga totaalselt põrunud, kuna pidin abitult pealt vaatama, kuidas mu ainus poeg rebiti mu kalli kaasa elutute käte vahelt ning viidi salapäraste röövlite poolt Bostoni brutaalsetesse varemetesse. Pärast tuumavarjendist lahkumist on seega olnud mu peamiseks eesmärgiks leida oma ainus laps ja pakkuda talle peavarju selles uues ohtlikus maailmas. Või siis mitte.

Ma tean, et mu ainus järelkasv on üksi maailmas, mis ta esimesel võimalusel halastamatult pulbriks jahvataks, kuid mis siis, kui ma annan sellele vanaprouale narkootikume ja ta midagi naljakat ütleb? Poiss on juba 80 päeva kadunud olnud, kindlasti saab ta veel paar paar päeva oodata, kuni ma tolle mahajäetud konservitehase piinliku täpsusega läbi otsin. Ma nuhiks ta asukoha otsekohe välja, kui mul vaid oleks natukene rohkem kummiliimi ja kruvisid, et oma jahipüssile parem kaba kokku klopsida. Ja kui ma ei aita neil robotitel 19. sajandist pärit purjekale rakette külge monteerida, et nood saaks laevaga üle Bostoni lennata, siis mul pole ju poisile meie emotsionaalsel taaskohtumisel rääkida ühtegi huvitavat lugu. Äkki hakkab veel arvama, et ma olen oma aja sihitult ringi hulkudes õhku loopinud…

Fallout 4 on mulle õpetanud, et sõprus on surematu

Lõppude lõpuks on see ju ainus, mis loeb, kas pole? Mu vana elu on kadunud, maetud külma ja surnud tuumavarjendi haudvaikuse ning kahe sajandi möödumisel kogunenud ajaliiva rusuva raskuse alla. Imekombel olen mina aga jätkuvalt elus ning ma ei ole endale sülle kukkunud teist võimalust lasknud raisku minna, vaid sobitanud uusi ja huvitavaid tutvusi mitmesuguste tühermaad koduks kutsuvate tegelastega. Näiteks on mul au kamraadiks kutsuda Preston Garveyt, loetamatus hulgas lahingutes karastunud sõdurit, kellega ma küll vahel tülitsen, kui ma ta sõbrannale narkootikume annan, et viimane mulle tulevikku ennustaks. Väga eriline koht mu elus kuulub Piperile, Diamond City krapsakale reporterile, kes soostus mu tüdruksõbraks hakkama alles siis, kui olin lahti muukinud lausa röögatu hulga tühermaal leiduvaid kaste, seife, karpe, kohvreid ja uksi. Kõik head asjad elus nõuavad ränka tööd ning tema süda oli peidus väga-väga-väga mitme luku taga.

Kõik see vaev tasub ennast aga kordades ära, kuna neid sidemeid, mille olen suutnud sepistada oma uue postapokalüptilise sõpruskonnaga, ei suuda tükkideks lammutada ka kõige tugevam radioaktiivne kiirgus. Meie toetus üksteisele on vankumatu, me sõprus surematu. Ei, ausalt! Ma olen näinud, kuidas tuhande ja ühe lahingu veteran Preston tormab päise päeva ajal ohule näkku irvitades vaenlase laagri suunas üle avara miinivälja, olles samal ajal tule all vähemalt kümnest erinevast suunast. Tema nahkse sõdurisaapa all lõhkeb üks miin, teine, kolmaski, kuid näe, ta tõuseb uuesti ja kui sõge kappab edasi, ikka ja alati edasi supermutantide laagri peavärava poole! Ma olen näinud, kuidas Piperit, mu kallist ja armsat kaasat, tulistatakse mingis suvalises koeratoidutehases olematult distantsilt pumppüssist näkku, ikka uuesti ja uuesti. Kui te vaid teaksite, kui mitu lööki mu süda neil hetkeil vahele jätab! Kas ta tõusebki enam uuesti? Kas ta kaunid kontuurid on hoolimatute barbarite poolt lõplikult hävitatud? Kuid igal korral ajab mu kallim end uuesti jalule, klopib mantli puhtaks tolmust ja verest ning küsib abivalmilt minu poole pöördudes, kas ta saaks äkki aidata mul midagi kanda.

Mina ja mu sõbrad. Me oleme vankumatud, võitmatud ja igikestvad. Ja see on natukene hirmus.