Layers of Fear on lähivõtteks valmis

Layers of Fear on psühholoogiline õudusmäng, mille kunstiline stiil on saanud inspiratsiooni klassikalisest maalikunstist. Mäng on olnud Steami Early Access programmis alates eelmise aasta augustist ning on juba varsti valmis astuma avalikkuse ette. 16. veebruaril ilmub mäng kõikidel tuntud platvormidel  – PC, Mac, Linux, Xbox One ja PlayStation 4. Lugu räägib piinatud maalikunsti geeniusest, kelle elu on halvanud ideaalse kunstiteose otsingud. Tema kodu on täis klassikalise maalikunsti meistrite töid. Need piinavad kunstnikku, sest näitavad taset, kuhu ta pole kunagi jõudnud. Need pilkavad teda tema enda kodu seintel, jälgivad tema iga sammu ja mõistavad hukka mehe, kes on ohverdanud kõik lähedased ja oma mõistuse, et lõpetada oma meistriteos.

https://www.youtube.com/watch?v=u9w37nYIUpE

Layers of Fear on pealtnäha sama lihtne kui pealkiri – mängija siseneb kunstniku hirmu erinevatesse tasemetesse, mis moonutavad maailma tema ümber ning illustreerivad tema hullumeelsust võimatu ideaalsuse otsingul. Mängisin septembris läbi selleks ajaks valmis olnud versiooni ja järjekordset tavapärast õudusmängu katsetust oodates tabas mind meeldiv üllatus – mäng rabas mind oma stiili, õuduse ja leidlike mängumehaanika lahendustega. Tegemist oleks justkui jalutamissimulaatoriga, aga seda ainult sellel tasandil, mis aitaks meil mängu kiiresti kuskile lahterdada. Kõik õudusmängud ja jalutamisimulaatorid omavad ühiseid jooni. Nendeks võivad olla õuduse eri vormid, milleks on reaalsuse tõlgendused läbi fantaasia või argise elu igapäevased hirmud. Layers of Fear panustab mõlemale. Maalikunstnike kannatused loomaks meistriteoseid on tuttavad läbi ajaloo. Me kõik teame legendi, mille kohaselt Vincent van Gogh lõikas ära oma kõrva, sest ei suutnud seda portee jaoks perfektselt maalida või lugu sellest, kuidas Edvard Munch valas teda sandistava ärevuse ja hallutsinatsioonid oma töödesse.

Mängu loojateks on taaskord poolakad. Iga kord kui selgub, et mõne huvitava uue mängu taga on Poola stuudio, siis võib eeldada, et tulemas on midagi erakordset. Seda eeldust toetab näiteks The Witcheri mänguseeria, This War of Mine kui ka Dying Light. Muidugi pärinevad Poolast ka hoopis teise kuulsusega mängud nagu näiteks ülemöödunud aasta Rambo: The Video Game ja üsna halva kuulsusega stuudio City Interactive. Õnneks on Poola mängutööstus tõusuteel ning Layers of Fear ehe näide pigem kvaliteedist.
Layers of Feari stuudio Bloober Team on varasemalt tuntud mitmete mõistatusmängude poolest. Stuudio viimaste ponnistuste hulka kuuluvad 2.5D seiklusmärul Basement Crawl ja senini arenduses olev Wii U ellujäämisõudusmäng Last Light. Layers of Fear on nende jaoks aga midagi teistsugust – esimese isiku vaates õudusmäng, milles iga samm treppidel, koridorides ja tubades muudab keskkonda nii ootamatult, et kujuneb mängu pakutava õuduse keskseks osaks. Kunstniku hullumeelsuse piirimail jalutamise muudab erilseks ka klassikalise maalikunsti kaasamine. Need valdavalt tuntud tööd muutuvad keskkonnaga üheks, need valguvad laiali mööda seinu ning avaldavad oma peidetud tähendused just siis kui korraks vaadata sadu aastaid muutumatult seisnud maali poole.

Ringi liikumine ja vaatamine on Layers of Feari põhiline mehaanika. See väide on kummaline, sest käib põhimõtteliselt iga mängu kohta, aga vähe on neid, kus maailm muutub ainult siis kui mängija pöörab tegelase pilgu mööda koridori, julgeb astuda mõne sammu pimedasse tuppa või piilub seinal rippuva maali poole. Keskkonnad muutuvad kohe kui mängija alustab liikumist. See on huvitav, sest õudusmängude puhul oleme harjunud põgenema nimetu kurjuse eest, aga kujutagem korraks ette, et põgenemine on just see, mis õuduse silme ette manab. Mängija liikumine on see, mis paneb keskkonnad elama. Uksed kaovad, koridorid haihtuvad kui nende poole ei vaata, seinad vahetavad kohti või avavad uue sissepääsu seal, kus seda enne ei olnud. Iga tase on eraldatud naasemisega kunstniku pooliku maali juurde ning iga kord tuleb liikuda ringi pidevas muutumises olevas majas. Tasemete läbimine mõjub nagu ühest piinakambrist teise liikumine. Kätte ei anta ühtegi relva, taskulampi ega julgustavat vahendit. Eesmärk on liikuda läbi labürintlikku maja, mis õrritab kunstniku niigi piinatud hinge haigete mälestuste ja kujunditega. Mäng on täis kiireid ehmatusi, aga need on lahendatud nii leidlikult, et ei mõju kordagi odavalt.

Ootan Layers of Feari valmisolekut ärevusega ning ei plaani veel poolikut versiooni enam proovida, sest tahan, et täismäng annaks mulle ka täiselamuse.