Valik Level1 kollektiivi möödunud aasta lemmikutest

Kui võrrelda teda talle eelnenud aastaga, oli 2015 mängude mõistes suurepärane. Meie silme eest ja näppude alt käis läbi loendamatu hulk kvaliteetseid, meeltlahutavaid, mõtlema panevaid, nalja pakkuvaid, pisaraid esile kiskuvaid, häid videomänge. Level1 kollektiivi liikmed tahaksid siinkohal teiega jagada enda lemmikuid aastast 2015!

Kristjan Kalma

2015. aasta parimaks mänguks valisin The Witcher 3: Wild Hunti. Antud otsuse langetamine oli minu jaoks äärmiselt peadmurdev tegevus, kuna Hideo Kojima meistriteos Metal Gear Solid V: The Phantom Pain otsustas samuti sel aastal mu arvutisse trügida. Valiku tegi raskeks just see asjaolu, et Metal Gear Solidi seeria on mulle suure sentimentaalse väärtusega, kuna 1998. aastal ilmunud esimene osa muutis mind mänguriks.

The Witcher 3 pani mind aga unustama, et ma elan reaalses maailmas. Olles end mängu sisse laadinud ning astunud valgejuukselise mutandi Riivimaa Geralti saabastesse taipasin, et elan nüüd uues kirevas maailmas, kus pesitsevad toitu otsivad koletised, rahanäljas inimesed ning kättemaksu otsivad vaimud. Mäng õpetas mulle, et kurjus ei ole alati kehastunud mingiks küürus seljaga deformeerunud olevuseks, kellel on teravad hambad ning veel teravamad küünised, vaid kurjus võib peituda meis kõigis. Temaks võib olla kirikuõpetaja või ausat leiba teeniv talumees. The Witcher 3 peidab endas lummavat süžeed, hingetuks tegevat graafilist ilu ning voolavat võitlussüsteemi. Mida ühest mängust veel tahta?

Silver Vapper

Igati ebaoriginaalselt pälvib minu aasta mänguelamuse tiitli The Witcher 3: Wild Hunt, mistõttu tooksingi kohe välja ühe teise väärilise kandidaadi.

Leekides lõõmavad külad, rusudesse vajunud linnad ja lahinguväljalt vaevu kostuvad karjed, mida summutavad mõõkade ja kilpide vahelised kokkupõrked. Total War: Attila põhjal on just selline tavapärane igapäeva elu 4.-5. sajandi Euroopas, kus üks häda ajab teist taga. Olgu selleks siis raevukad barbarihordid või laastavad epideemiad, aga kõik halb, mis vähegi juhtuda saab, ka juhtub. Miks väärib aga selline apokalüptiline ajalooline heietus minu aasta parima mängu tiitlit? Esiteks sellepärast, et tegu on Total War seeria kohta väga lihvitud ja tervikliku osaga, mis oli juba esimesest päevast korralik strateegimäng. Teiseks on mitmed väiksed uuendused väga sobilikult täiendanud seeriale omast tavapärast valemit ning andnud kogu mängule uue hingamise. Selline eepiline segu käigupõhisest mängust ja reaalaja strateegiast pole kindlasti kõikide tassitäis teed, kuid minule mekkis see päris hästi.

Elina Haav

Kerge vastus. Minu aasta mänguks on muidugi The Witcher 3: Wild Hunt, mida ma ootasin kogu aeg jalad värisedes. Olles mänginud ka eelmised osad algusest lõpuni läbi, siis nendega võrreldes jättis Wild Hunt mind alati sõnatuks ja oskas pidevalt üllatada. Hirm oleks lausa teada, kui palju tunde mängu taha kadus, aga samas pole tunnet nagu oleksin aega asjatult kulutanud. Mängu ilmumisel oli vaja ikka kohe esimesed elamused kätte saada, mistõttu pidin soetama ka uue masina, et saada osa teose tõelisest ilust. Võin tunnistada, et vahel võis ununeda uni või toit, kuna mängus oli koheselt vaja kõike näha ja teha. The Witcher 3: Wild Hunt on selline mäng, mida mul ei oleks kahju uuesti ja uuesti tööle panna, et taas sellesse sukelduda.

Mati Puss

Minu lemmikuks sel aastal sai Broforce, mille Steami Early Access versioon tuli välja juba eelmisel aastal, aga täiversioonini jõuti alles selle aasta oktoobris. Žanriliselt on Broforce austusavaldus klassikalistele jookse-ja-tulista stiilis mängudele nagu Contra, stiili poolest on aga tegemist 80-ndate märulifilmide paroodiaga.

Minu valiku üheks põhjuseks on ausalt öeldes see, et sel aastal mängisin ma vähe uusi mänge. Samas oli Broforce niikuinii minu oodatuim mäng ja õnneks ei pidanud lõpptulemuses pettuma. Mul on tõeliselt hea meel, et mängude kõrval, mis nõuavad palju erinevaid ressursse (aeg, raha jne) või mis on väga tõsise looga, on tänapäeval ikkagi olemas ka selline mäng nagu Broforce, mis pakub nende kõrval hoopis teistsugust lõõgastust. Broforce panustab vaenlaste ja maastiku hävitamisest tulenevale lihtsale naudingule, mängus on mõnusat huumorit ja ta ei ole läbimängimiseks liiga raske ega liiga pikk. Nõnda toob Broforce klassikaliste videomängude naudingu tänapäeva ning see on just see, mida minusugune retromängude fänn oluliseks peab.

Henryk Johan Novod

Telltale Gamesi ülipopulaarseks osutunud episoodilise The Walking Deadi jälgedes sündis midagi enamat. Selleks on kaose teooria liblikaefekti ära kasutav ja Rootsi krimiromaanile „The Girl with the Dragon Tattoo“ sarnane noortedraama Life is Strange, mis tõesti kõnetab ning ei pelga olemast karm ning väga tõsine. Mängumehaanika suhtes on see suurepärane edasiarendus sihi-ja-kliki narratiivipõhistele episoodilistele mängudele ning pakub seetõttu harukordset elamust. Minu jaoks aasta suurim üllataja ning sõltumata mõningatest puudujääkidest on Life is Strange igati põnev eksperiment, mis veenab, et mängud võivad olla sõltumata žanrist nagu parim hingepugev draamaseriaal televisioonist. Ainult seekord saame sellest ise osa võtta ja kõiki hetki tegelastega koos läbi elada.

Martin Liivand

Lõppev aasta tõi endaga kaasa mitmeid meeldejäävaid mänguelamusi, kuid mitte ükski viimase 365 päeva sees ilmavalgust näinud teos ei jäänud minu mõtetesse nii kauaks kui The Witcher 3: Wild Hunt. Poola mängustuudio CD Projekt Red suutis nõiduri kolmanda tulemisega tõsta avatud maailmaga rollimängude kvaliteedilati kõrgustesse, kuhu see varem küündinud ei ole ning milleni konkurentidel saab olema väga keerukas ulatuda. The Witcher 3-e mängides ei jää märkamatuks, et tegu on teosega, mis on sepistatud pühendunud asjaarmastajate poolt, kes teavad igal sammul, millist mängu nad luua soovivad ning eksivad seetõttu teelt haruharva. Tegu on teosega, mis pakub ilu nii silmale kui ka kõrvale, kuid leiab aega ka mitmekülgsetele tegelastele ja kaasahaaravatele isiklikele lugudele, mis suudavad karakterid muuta millekski enamaks pikslitest arvutiekraanil. Tegu on mänguga, millesse on võimalik end raskusteta 100 tunniks ära kaotada ning ikka veel mitte tüdimust tunda. Kõigil neil põhjustel on suutnud Geralt oma hõbedase mõõgateraga raiuda endale koha minu tänavuse mänguedetabeli vaieldamatus ladvikus.

Ra Ragnar Novod

Koletistekütt Riivimaa Geralt pole nagu ükski teine videomängude kangelane. Ta pole täiuslik, isegi mitte väga nägus, ta teeb vigu, valesid valikuid ning peab nendega elama. Ta võib olla isekas, suuremeelne ja uskumatult isetu – see kõik oli suures osas minu enda otsustada. Minu Geralt on kinni omas maailmas – kui tal on missioon, siis ei saa teda takistada isegi haledalt paluv vallasnaine. Lubadusi ja kokkuleppeid murdsin ainult siis kui miski hakkas vastu minu ja Geralti reeglitele, sest koletisteks polnud meie jaoks ainult koobastes ja metsades peituvad iidsed elukad, vaid ka kõige tavalisemad inimesed, kes peitsid end rahva sekka ja süüdistasid kõiges koletisi. Geralt tundis nad aga kohe ära. Nõiduri maailma inimesed mõtlevad enda jaoks koletisi välja, sest ainult siis ei tundu nad endale nii kohutavad. Kui inimesed end iga päev segaseks joovad, oma naisi peksavad, teiste tagant varastavad, sõpru petavad ja põhjuseta tapavad, siis nad tahavad uskuda, et nende teod pole kõige hullemad, sest on olemas palju jälestusväärsemaid koletisi kui nemad ise. Sellise teadmisega on neil endil kergem elada. Ja siis tulebki kutsuda nõidur Geralt.

The Witcher 3: Wild Hunt on nagu „The Lord of the Ringsi“, „Game of Thronesi“ ja Skandinaavia saagade ning Ida-Euroopa rahvalugude parimate külgede ainulaadne segu, mis näitab, milleks on videomängud võimelised graafiliselt, heade lugude jutustamiselt ning milline võiks olla ka meediumi tulevik.

Mae5tr0

Minu aasta lemmiklelu tiitli pälvib Hotline Miami 2: Wrong Number. Tegu on 2012. aastal kõmu tekitanud Hotline Miami järeltulijaga, mis mulle üsna meeldis. Wrong Number on mitmes plaanis viimistletum, detailsem, huvitavam ning läbimõeldum mäng, kui oli seda tema eelkäija. Mängitavus on jäänud enamasti samaks, ainuke erinevus seisneb selles, et nüüd saab mängija kehastuda mitme erineva tegelase rolli. Lisaks sellele oli igale tegelasele antud iseloom, taustalugu ja motiiv, nii et enam polnud tegu harilike pikslikobaratega, keda saab tuimalt maha nottida või lihtsalt võidelda lõpubossiga, kelle alistamiseks tuleb ränka vaeva näha. Wrong Numberis kohtume vene maffia pealiku käsilasega, kes kogub raha oma pruudiga muretu elu nautimiseks. Õel maffiaboss on aga kibestunud mees, kes tahab olla oma isale igati meelepärane. Mäng annab vastuseid mitmele eelnevas osas püstitatud küsimusele, kuid samas ei unusta mänguarendajad publikule keskmist sõrme näidata ning tekitavad mängijates veelgi rohkem küsimusi.  Hotline Miami 2 ei ole ideaalne mäng ning ausalt öeldes olen ma 2015. aastal proovinud mänge, mis on sellest kordades paremad, kuid Wrong Numberi lugu, mehaanika, värvid ja taustal tümpsuv muusika teevad sellest paganama nauditava mängu.

Kristjan Pärt

Ükski suur mäng ei suuda eriti kaua minu tähelepanu hoida, aga siiski piisavalt, et mingi arvamuse saaksin kätte, mistõttu pöördungi nende mängude poole, mis jäid eredamalt meelde. Tihti ei saa mäng enne otsa, kui huvi mul kaob, aga seda peamiselt selle pärast, et “Achivement-o-meter” saab aeglasemalt täis, kui huvi jõuab järgi genereeruda. Tänavu saab kindlasti öelda, et The Witcher 3: Wild Hunt arendajad on igati pädevad ja väärivad kogu kiitust, mida nende poole visatakse. Ilus ja massiivne mäng sündis nende käe läbi. Kui tiitel Game of the Year midagi kellelegi enam tähendaks, siis see on üks vähestest, mis seda viimase paari aasta jooksul tõesti-tõesti vääriks. Kui peate valima, siis valige see enne Metal Gear Solid V: The Phantom Paini, Fallout 4 ja kohe kindlasti enne Star Wars: Call of Battle Duty-it.
Mulle meeldis ka Fallout 4, sest muusika on hea ega tundunud, et mäng mind tüütaks. Natuke lähedamalt vaadates on ka sellel vigu, aga oli siiski tore. Ma kaon sinna sisse täiesti hoolimatult ära, sest mind ei huvita, et lugu on “halb” või “imal” või et valikud võiksid midagi muuta või see, et lõpu suudad esimese 15 minutiga ära arvata.

Kui mul on lõbus, siis on mäng hea ja kui mul pole lõbus, on mäng halb. Aga teate, millega mul oli sellel aastal väga lõbus, vaatamata sellele, et ma just alles hiljuti sain sellele ligi?

Selleks on Broforce. See debiilsus, mis mu ekraanil selle mängu ajal sünnib, on palju väärt. Hea (kui ehk veidike labane) huumor, lihtne aga mitteärritav mängitavus. Ja lihtsalt tore mäng. Tegelasi on piisavalt (32), vastased on lihtsad(ish), aga moodustavad omavahel kokku väga keerulisi takistusi. Aa ja kuigi ma pole veel proovinud, siis sõbraga koos mängimine pidavat ka olemas olema sellel mängul. Kift ju.

Mikk Metsniit

Raske ja kurb on rääkida mängust, mida ei saa enam kunagi esmakordselt läbida – nagu mälestaks möödunud aegu ilusaid. Minus tärkas ununenud lapselik vaimustus iga kord kui leidsin vabama momendi Teemantkoerte jaoks. Kõik oli nii vastikult originaalne ja etteaimamatu, et paha hakkas. Ma avastasin ennast pidevalt ekraani pihta pritsimas väljendeid nagu “ei ole võimalik!” ja mäng ei väsinud kordagi tõestamast, et on küll võimalik. Juba ainuüksi ajastut peegeldavatest paladest koosnev muusika on vääriskivi materjal.

Hideo Kojima on raudselt viimased paar kuud ahelaevastanud, arvestades kui palju temast ja tema vaimusünnitisest räägitakse. Paras raisk, ka minu Metal Gear Solid V fantoomvalu kestab senini.

Sten Kohlmann

Te tõenäoliselt ei kujuta ette, kui palju ma enda ees tühja ekraani olen pidanud passima, lihtsalt selle tõttu, et ei leidnud õigeid sõnu, mis väljendaksid kuivõrd palju Metal Gear Solid V: The Phantom Pain minu jaoks sel aastal tähendas. Selle ja eelmise lause kirjutamise vahele mahtus näiteks umbes tund aega mõtlemist ning seda põhjusega, sest kuidas kirjutada mängust, mis tundub täiuslikuna, olgugi, et tema vead on kõikidele juba miilide kauguselt nähtavad? Aga samas kõik need skandaalid Konami ja Kojima ümber, väljalõigatud missioonid, korduvad tasemed – need kahvatuvad selle vabaduse kõrval, mida MGS V pakub! Sujuv mängitavus, pilkupüüdev välimus, üle võlli käiv narratiiv… Kõik need elemendid jätsid mulle unustamatu elamuse, millesugust ei saa ma enam kogeda mitte kunagi. Mäng sai läbi, meie teed läksid lahku, ent fantoomvalud jäid. Never be game over…

Mario Saarik

Minu aastamänguks on Fallout 4, see postapokalüptline maailm, kuhu olen oma paljude tegemiste kõrvalt suutnud 130+ tundi matta. Hoolimata sellest, et mõned asjad on kokku tõmmatud ja lihtsustatud, on Fallouti maailma endiselt peidetud nii palju huvitavaid lugusid ja avastamisväärseid kohti. Fallout 4-s on erinevaid uusi lisasid, mis pikendavad veelgi Commonwealthis veedetud aega – näiteks baasi ehitamine. Lisaks on võimalik oma kogemust muuta erinevate moodidega, mida hetkel on väljas 4000 ringis. Kuna olen samamoodi sadu tunde veetnud Fallouti eelmistes mängudes, siis arvan et veedan ka Fallout 4 seltsis veel mõned sajad.

Estookin

Lase lahti igavatest asjadest su elus, mis hoiavad sind tagasi. Nagu näiteks sinu kadunud poeg. Täpselt nii nägi välja minu kogemus Fallout 4-ga sel aastal, olles mängule tuld andud üle neljakümne tunni. Uurides salapäraseid lokatsioone, kõmmutades ohtralt muteerunud olendeid, tühermaa elanikke ja muidugi ka kõige müstilisemaid inimroboteid. Loo süžee ei ole mulle endiselt teada, sest kes see ikka soovib oma abikaasa mõrva põhjust teada saada ja oma  kadumaläinud poega leida? Eelistan kuulata Hancocki kavalaid kommentaare või mõista, miks Piper ei ütle kunagi midagi positiivset. Võimalik, et viimane kord kui Piper üritas seda teha, siis ilmus kuskilt välja enesetapuründajast supermutant ning lasi ta õhku. Oeh, mis seal ikka, see on ju Fallout.  Mängu võlu seisnebki selles, et on antud piisavalt ruumi avastada tuumasõjast hävinenud maailma täiesti omas tempos, kõmpides rahulikult radioaktiivsetes tormides oma armsa küberkoeraga. Ega vahel rohkematki ei ole vaja, et üks mäng saaks südamelähedaseks.

Leho Lahtvee

2015 jättis ootamatult vähe aega mängimiseks. Kui sai millegagi meelt lahutuda, siis pigem uurisin vanu ja tihti unustatud mänge. Siinkohal uriseks vana Rootsi “lõbuvara” üle, mille kontsentratsioon mu arvutis oli päris suur – enamik neist käkkidest ajasid mind raevu!

Ilusaid mälestusi lõppeva aasta väljalasetest jättis kõige enam emotsionaalne hiireklikiseiklus Anna’s Quest. Natuke vähem rabavad, kuid siiski fantastilised olid ka hiireklikikad Dead Synchronicity: Tomorrow Comes Today ning The Silent Age.

Andri Allas

Möödunud aastal rändas minu erinevatesse mängumasinatesse häbiväärselt vähe videomänge. Ma ei hakka neid isegi kokku lugema, sest ilmselt peaks elama selle piinlikustundega vähemalt järgmise aasta lõpuni. Neist suurtest ja paljukiidetud mängudest nagu The Witcher 3, Metal Gear Solid V ja Fallout 4 läksin ma teadlikult ringiga mööda, peamiselt hirmus nende alla kuluva aja ees, kuid sellel aastal ilmus üks mäng, mille mängisin kordagi kella vaatamata täiesti lõpuni ning ei ole seda kordagi kahetsenud. Selleks on Mad Max. Ma tean väga hästi mängu vigu ning miks see ei pruukinud paljudele meeldida, kuid Mad Maxi head küljed korvavad kõik selle. Kui ma peaksin kunagi maailma lõpu üle elama, siis tahaksin Maxile sarnaselt oma Magnum Opusega sõita üksinda liivases kõrbes horisondi poole. Kuniks aga maailm veel püsib, rahuldab minu hullumeelset poolt just Mad Maxi videomänguversioon.

Ago Ahas

Minu 2015. aasta parim mäng ei ole kindlasti Fallout 4, The Witcher 3 ega ka Metal Gear Solid V, vaid hoopistükis Destiny: The Taken King.

The Witcher 3 ega MGS V ei saa kandideerida, kuna mul pole olnud see aasta aega neid isegi katsuda ning Fallout 4, milles veetsin oma 80 tundi, oli minu jaoks nagu iga teine Bethesda mäng – tehti kunagi Oblivion ja peale seda lihtne lõika-kleebi, sama nõrga looga, teise välimusega ning isegi mängude põhimehaanika on absoluutselt sama.

Kuna alles hiljuti sai endale konsool soetatud (viimane konsool, mida omasin oli Playstation 2), siis esimese isiku vaates mänge mängida on nii keeruline, et tegi Destiny kordades lõbusamaks – mulle meeldivad väljakutsed. Mängu visuaalne külg on imetlusväärne ning leian ennast tihti lihtsalt ringi vaatamas ja kõrgeima punkti otsa ronimas, et leida ilus ekraanitõmmise vääriline koht.
Destiny pakub mulle ka erinevaid võimalusi, kuidas mängule läheneda – mängija vs. mängija, mängija vs. keskkond ning mõlemat saab läbida kas üksi, sõpradega või tundmatute mängijatega. See aasta ei olnud lihtsalt nii palju aega, et oleks jõudnud kõiki suuri mänge läbida ning seetõttu valisin selle, mis pakkus kõige rohkem väljakutseid ja lõbu.

Lisaks eelpool väljatoodud isiklikele mängueelistustele valisime esmakordselt ka Level1 aastamängu ning seda videosaate vormis: