Armastus, miks andsid mulle kätte relva?

Kas see oli lunastuseks? Kättemaksuks? Või lihtsalt selleks, et lükata mu lootused kaljuäärele, lootuses näha neid sealt alla kukkumas?

Ma ei ole sellest kunagi saladust teinud, et Telltale Gamesi looming mulle meeldib, eriti just The Walking Deadi seeriasse kuuluvad mängud. Elavate surnute temaatikat kasutava mängusarja esimene hooaeg hoiab vaieldamatult minu kõigi aegade lemmikmängude edetabeli esikohta.

Robert Kirkmani samanimelisel koomiksil põhinev videomäng tabas kõiki olulisi noote, mis algteose niivõrd heaks ja edukaks tegid, kasutades loo jutustamiseks uusi tegelasi, sündmusi ja keskkondi. Teatud momentidel vilksasid narratiivist läbi ka mõned tuttavad näod, ent tegid seda üsnagi põgusalt ning kordagi ei varastatud sellega mängu põhitegelaste peale suunatud rambivalgust.

The Walking Dead ei olnud ümberjutustus koomiksist (nagu seda on nüüdseks kaheldava kvaliteediga teleseriaal), vaid täiesti omadel jalgadel seisev lugu, mis lihtsalt leidis aset samas maailmas. Nüüd on aga Telltale otsustanud koomiksimaailma taustalugu tunduvalt rohkem meieni tuua, sest nende uue kolmeosalise minisarja keskmes on näiliselt stoiline kangelanna Michonne.

Kes veel mängu või koomiksiga tutvunud pole, sel soovitan järgnevad kahe pildi keskele jäävad lõigud vahele jätta, kuna selles arutame, kuidas säärane valik antud mängu mõjutab.

The Walking Dead: Michonne leiab aset ühes konkreetses ajaaknas. Koomiksites leidub periood, mil Michonne’i ja Ricki grupi teed lahku lähevad. Antud teos keskendubki sellele ajale, mil naine astus zombihordidele vastu ilma harjumuspäraste kaaslasteta. Sellisena tutvustati mängu tema väljakuulutamise ajal ning juba siis sai selgeks, et teatud tasandil mängib peaosalise valik teose kahjuks – nimelt kaob ära igasugune pinge, kui arvestada Telltale’i valemile vägagi omaseks saanud valikute süsteemi.

Nii mitmestki situatsioonist kaob selletõttu põnevus, kuna teatud tegelaste (eriti Michonne’i enda) saatus on juba kivisse raiutud. Seda eelkõige just inimeste jaoks, kes on koomiksiga enam-vähem järje peal. Sellele vaatamata on tegu tugeva narratiiviga, mis ei tohiks tegelikult tulla suure üllatusena. On ju seni kõik The Walking Deadi (ning subjektiivselt ülejäänudki Telltale Gamesi) mängud hea kirjutamise poolest silma paistnud.

Michonne tegelasena on antud teoses pisut avatum ning ehk ka haavatum kui ta kunagi varem on olnud. Mängu narratiiv toetub paljuski tema kahetsustele ning zombiviiruse leviku alguses tehtud vigadele, mis teda tänini kummitavad.

Stoilise külmuse taga on peidus päris inimene, koos inimlikkusele omaste tunnustega, nagu hirm, ebakindlus, endassesulgumine ja möödanikus tehtud eksimustest kinnihoidmine. Kes tegelase minevikuga tuttavam on, teab, milliseid raskusi on elavate surnute poolt asustatud maailm tema teele ette visanud ning see teadmine lisab teatud lookäikudele ja stseenidele rohkem sügavust.

The Walking Dead: Michonne’i esimene episood meenutab kõiki neid emotsioone, mis valdasid mind siis, kui mängisin sama seeria eelmisi mänge. Kuhugi ei ole kadunud inimestevahelistele suhetele rõhku panev narratiiv, draama ning kaalukad, lugu ja selle kulgu kaudselt või otseselt mõjutavad otsused. Taaskord leidsin ennast pikalt kaalumas vastusevalikute vahel ja mõtlemas, millisena tahaksin, et minu versioon Michonne’ist teistele tegelastele näiks.

Kas ta on avatud ning räägib oma emotsioonidest ja kõhklustest usaldatud inimestele avameelselt või hoiab kõike endas ning poetab traditsioonilise „Kõik on hästi.“ lausejupi, et vältida valusaid teemasid ja mälestusi? Kas minu Michonne on isekas ja egoistlik, mõeldes vaid enda heaolule või ulatab ta abikäe igale inimesele, kes seda parasjagu vajab?

Isiklikult olen algusest peale arvanud, et inimeste ootused n-ö valikutega mängus on liigselt kõrged ning liiga palju asetatakse rõhku narratiivi hargnemise võimalustele, unustades seeläbi ära, et tegelik muutus toimub eelkõige just tegelases (ning selle tulemusena kaudselt ka mängijas endas) ning tema olekus, maailmavaates, iseloomus.

Telltale’i mängudele omane graafiline stiil ei ole kuhugi kadunud, kuid küll aga ilmutasid tavalised tehnilised probleemid nii pildis kui hääles ennast tunduvalt vähem kui eelmiste teoste puhul, mis oli positiivselt üllatav. Nautisin oma tööd oskuslikult teinud häälnäitlejaid ning suurepäraselt sobivaid muusikapalu, mis valitsevale atmosfäärile palju juurde andsid.

Kuigi osaliselt jäädi hätta pinge kruvimisega (või täpsemini sellele vajaliku viimase vindi andmisega), oli siiski pinevust piisavalt, et järgmisi episoode ootama jääda. The Walking Dead: Michonne suutis kõigele vaatamata hoida mind tooliserva äärel, sest lihtsalt ja efektiivselt demonstreeriti mängu teinud stuudiole omaste teatud elementidega seda, kuivõrd karm ja etteaimamatu antud maailm olla võib. 

Armastus, miks lõid mulle noa rinda? Miks rebisid lahti vanad haavad? Miks asetasid noa mu voodisse, mu pähe, mu südamesse?