Uus Homefront tõotab tulla sama hea kui eelmine

Eelmine Homefront oli halb. Ma ütlen selle kohe ära, et ei tekiks mingisugust segadust. Pealkiri on taotuslikult eksitav vaid seetõttu, et ma saaks Homefront: The Revolutioni beeta üle nalja visata. Aga alustame algusest.

https://www.youtube.com/watch?v=RNtIv_wjc_g

Aastal 2011 ilmunud Homefront oli esmapilgul paljutõotav. Selle üksikmängu osa narratiiv oli pisut küll üle võlli visatud, ent teoreetiliselt (ning teatud tasandil ka praktiliselt) pakkus ta midagi uut ja värsket. Aastanumber on 2027 ning ekskrement on tabanud ventilaatorit! Põhja-Korea on hüljanud oma naeruväärsed katsetused foto- ja videotöötluses ning peale edukat tuumakatsetust (ja Lõuna-Korea laeva põhjalaskmist) selgub et riigist, mis senimaani on olnud muu maailma silmis vaid naljanumber, on saanud reaalne oht. Peale oma isa Kim Jong-ili surma (kes kusjuures lahkus meie seast hiljem samal aastal, mil too mäng ilmus) lõi Kim Jong-un oma raudse rusika lauale ja ütles, et aeg on tegutseda. Selle (ja paljude muude asjaolude kokkulangemise) tulemus tekitas olukorra, mil Korea Rahvaarmee (KPA) väed on vallutamas Ameerika Ühendriike. Kuid kõik ei ole veel kadunud, sest just Sina, kallis mängija, liitud vastuhakuliikumisega! Just Sinul on võimalus vabastada kallis kodumaa rõhujate ikkest!

5 tundi hiljem maitsed Sa mulda. KPA saab korraliku hoobi, aga üldkokkuvõttes on peategelane surnud, otsad lahtised, mälestused mängust heal juhul keskpärased ning frustratsioon debiilsete elementide üle mängitavuses reaalne. No kelle kuradi arust oli see hea idee, et ma pean paar minutit ühte ukse ette kukkunud kummutit vahtima, oodates hetke, mil mu alla keskmise IQ-ga tiimikaaslane lõpuks kohale jõuab ja selle mängleva kergusega eest lükkab?

Homefront: The Revolutioni sündmused leiavad aset kaks aastat peale eelmise mängu lõppu. KPA on jätkuvalt Ameerikas ning ventilaatorit pole ikka veel roojast puhtaks pestud. Korea väed on kaotanud küll mõned osariigid, ent Philadelphias on nende tagumikud kindlalt maha juurdunud. Kuid kõik ei ole veel kadunud, sest just Sina, kallis mängija, liitud vastuhakuliikumisega! Jälle.

Suletud beeta (mille võtmeid oli kõigil nii palju, et neid jagati ka lähedastele sõpradele ja kaugetele sugulastele) leidis aset eelmisel nädalal Xbox One konsoolil. Ka mina mängisin seda koos oma sõbraga. Beeta pakkus meile kolme erinevat kaarti, et testida koostöömängu. Kokku mahub ühte n-ö tuppa neli inimest, mis õnneks pole kohustuslik number, ent samas ei näinud ka varianti seda piirata – puuduolevad liikmed liitusid sujuvalt ja tõrkumata meiega mängu jooksul. Siinkohal positiivsed jooned üldjuhul ka lõppevad. Visuaalne külg andis beetal üpriski palju soovida ning ka too konkreetne beeta staatus ei vabanda seda välja, sest mängu ilmumiseni on jäänud kõigest mõni kuu (Homefront:The Revolution jõuab meieni mais). Graafika on kole ning kohe kindlasti ei vasta praeguse generatsiooni masinate võimetele, tegelaste disain jätab samuti soovida – inimeste ja relvade mõõdud on omavahel tasakaalust väljas. Värve pole ja ümbrus on taolistele stereotüüpsetele tulistamismärulitele omaselt pruunikas-hallides toonides.

Kõige suurem probleem kogu asja juures oli aga fakt, et mul ei olnud lõbus. See sai üsna kiirelt selgeks. Kõik tundus igav ja mõttetu, kuiv ja klišeeline. Olin säärastest püssidest juba varem antud kaliibriga kuule välja tulistanud ning sarnaste hoonete ja varemete vahel ringi jooksnud, lihtsalt teistes mängudes. Revolutsiooni pole, see on tühistatud.

Homefront: The Revolution ilmub selle aasta 17. mail, mil igal mänguril on võimalus seda mitte osta ja oma raha lõbusamate mängude peale kulutada.