ARVUSTUS: Hitman: Episode 1

Kas pole mitte natukenegi kahtlane, et maailma raskeimini tabatav palgamõrvar on alaliselt samasse ülikonda riietatud vihase näoilmega mees, kelle kiilaspea kuklasse on tätoveeritud triipkood? Tegu pole välimusega, mis taustamürasse ära kadumisele just kaasa aitaks. Ilmselgelt aga pole seda arvanud mitte keegi kuskil ja kunagi maailma ajaloos, sest kurikuulus Agent 47 on tagasi ka uue Hitmani esimeses episoodis, kus peab oma mõrvarlikud oskused taaskord loominguliselt proovile panema.

Eidos Interactive on otsustanud vastse Hitmani müügistrateegia võrreldes seeria varasemate mängudega ümber organiseerida. Seekord ei saa me kätte mitte ühte terviklikku teost, vaid Agent 47 verised seiklused jõuavad meieni episoodidena käesoleva aasta jooksul. Seeria esimene osa jõudis mängijateni 11. märtsil ning hõlmab endas proloogi ja esimesest põhimissiooni. Proloog on äravahetamiseni sarnane sellega, mida nägime juba varasemalt Hitmani beetas, koosnedes paarist treeningmissioonist, mis tutvustavad mängijale teose põhimehaanikaid. Oma tõelist palet näitab mäng aga esimese missiooniga, mis leiab aset Pariisis elitaarsel moeüritusel.

Ruttu saab selgeks, et frantsiisi vastse osa loojad on kuulda võtnud seeria eelmise sissekande (Absolution) suunas teele saadetud kriitikanooli. Uue Hitmani esimene tasand ei meenuta oma eelkäija väikeseid ja valdavalt lineaarseid kaarte. Alustan massiivse palee peaukse eest ning kohe on mul võimalus liikuda mistahes suunas. Ma võiksin lehvitada turvamehe ees kutsega ja siseneda peasissekäigust. Mul on võimalus ka aias ringi jalutada ja kuulata, millest lobisevad inimesed ja valvurid, et saada aimu uute võimaluste kohta oma sihtmärkidele (neid on kaks) lähemale jõudmiseks. Olles mõnda aega maad kuulanud, näen lõpuks väga sobivalt eraldatud kohas suitsetavat kelnerit, kelle ruttu oimetuks kägistan ja ametiriietusest vabastan. Enne edasi liikumist kasutan korra juba Absolutionis tutvustatud instinktimehaanikat, mis on tagasi ka uues mängus. Nupuvajutusega kattub mu ekraan sinaka fooniga, helid tuhmuvad, ning ma näen kõiki enda läheduses – isegi seinte ja muude objektide taga – olevaid tegelasi. Osadel neist on peade kohal valged täpid, mis hoiatavad, et olenemata mu maskeeringust tunnevad nad mu ära. Astun mööda valvurist, kes mind sõbralikult tervitab, ja sisenen keldriukse kaudu häärberi kööki.

Uue Hitmani üks eeskujulikemaid saavutusi on märkimisväärselt orgaanilise atmosfääriga asukoha loomine. Läbi kaardi liikudes ja vajadusel teiste personaliliikmete identiteete omastades näen selle röögatu moeürituse kõiki tahke alates köögitoimkonnast, valvuritest ja garderoobist, kuni modellide, reporterite ja tähtsate külalisteni välja. Kõik need mitmed ja väga erinevad elemendid loovad aga ühe usutava terviku, mis on muljetavaldavalt koherentne – köögis stressatakse selle üle, et ei jõuta toitu lauale kanda; garderoobis otsitakse kadunud riideid, tehnikud üritavad tõrksat valgustust tööle saada, reporter võtab staarkülaliselt intervjuud ning ettekandja klatšib korraldaja eraelu. Nende mitmekülgsete detailide kokkumängu tulemus on sisutihe ja huvitav asukoht, mis kutsub avastama, eriti kuna näiliselt suvalise tegelase poolt hooletult pillatud infokild võib juhatada omadega tupikusse sattunud kiilaspäise palgamõrvari tagasi õigele teele.

Sihitult ringi hulkumine pole aga ainus viis, kuidas oma järgmise sammu kohta infot hankida. Pausimenüüs on esile toodud ka erinevad unikaalsed võimalused sihtmärkidest vabanemiseks nii, et jätta muljet, nagu olnuks tegu õnnetusega. Saan panna mängu ka erinevaid võimalusi „järgima“, misjärel ilmub mu kaardile sümbol, mis juhatab mind valitud tapmisviisi teokstegemise jaoks vajaliku järgmise sammu suunas. Tegu on tänuväärt lisandusega, kuna vastasel juhul oleks kõigi omanäoliste mõrvavõimaluste avastamine üsna tülikas töö, mis nõuaks kogu kaardi läbi kammimist. Tegu on ka loogilise lisandusega – vaevalt, et Agent 47, maailma parim palgamõrvar, alustaks missiooni ilma igasuguse ettevalmistuseta, jäädes lootma vaid õhkõrnale võimalusele, et äkki midagi juhtub. Ma ei avalda täpselt, kuidas mina oma sihtmärkidest vabaneda otsustasin, kuid tagantjärele targana võin kinnitada, et Martini ja rotimürgi kokteil pikka pidu ei kuuluta.

Olen varasemalt meie podcastis maininud, et enne Hitmani beeta proovimist ei tundnud ma mängu vastu mingit huvi. Nüüd, pärast esimese episoodi läbimist, on mul hea meel, et see huvi lõpuks siiski kohale jõudis. Tegu on teosega, mis õpib oma eelkäija vigadest, andes mängija käsutusse sisutiheda kaardi ja mitmeid erinevaid loomingulisi võimalusi oma eesmärgi saavutamiseks. Järgmistes episoodides loodan näha parandusi pausimenüü osas, mille avanemine ja milles erinevate akende vahetamine võttis kohati üllatavalt palju aega ja jättis mulje, et mäng jookseb iga hetk kokku. Igas teises mõttes on tegu aga igati eeskujuliku Hitmani teosega, mis pakub vana tuttavat seeria fännidele, kuid ei koorma samas uusi tulijaid liigse narratiivse raskusega.