SUPERHOT teeb kummarduse märulifilmidele

SUPERHOT on väga supermeta tulistamismäng, aga sellest kõigest saab rohkem lugeda Silveri arvustusest. Mina tahaksin pühenduda pigem sellele, mida SUPERHOT lubab omas geniaalsuses läbi mängida. Minu silmis on selleks esmaklassiliste märulifilmide tulistamis- ja kaklusstseenid. SUPERHOT laseb justkui olla suurepäraste Indoneesia märulite „The Raid“, „The Raid 2“, ulmeklassika „The Matrixi“, gun-katat tutvustanud „Equilibriumi“, Tony Jaa „The Protectori“, John Woo „Hard Boiledi“ ja „Face/Offi“ uskumatute refleksidega peakangelane.

„The Raid“ on kuulus kaootiliste võitlusstseenide poolest, mis on täis tulistamist ja hakkimist, kuid filmi vaadates mööduvad need stseenid alati nii kiiresti, et vahel tekib tahtmine tagasi kerida ning igat hetke uuesti läbi vaadata. „The Protector“ ja „Hard Boiled“ pakuvad seevastu pikki ühekaadrivõtteid. Neis on küll peidetud lõiked, kuid liigse ülemonteerimise puudumine laseb stseene täiel määral nautida. „The Matrix“ võtab asja rahulikult ja laseb virtuaalreaalsusel rääkida enda eest – kui miski pole reaalne, ei pea seda olema ka märul. „Face/Off“ kasutas „The Matrixist“ tuntuid võtteid juba enne ning „Equilibriumi“ gun-kata võitlusstiil ajas omal ajal silmad punni. Neid filme vaadates mõtlesin alati, et kuidas ükski peategelane kunagi pihta ei saa ja kui hea peab taju olema, et näha iga kuuli liikumistrajektoori ja ennetada iga läheneva vastase käitumist. Selle peale ei peakski tegelikult mõtlema, sest film on film ja film on võlts.

https://www.youtube.com/watch?v=A2KJHysK6k8

SUPERHOT aga lubab läbi elada iga märulifilmide fänni unistuse – olla osaline kaootilises tulistamisstseenis ja näha, kuidas võtta maha iga vastane ilma ise viga saamata. Mäng teeb seda väga lihtsalt – aeg liigub siis kui mängija liigub. See tähendab, et iga sammu saab eelnevalt läbi mõelda ja siis vaadata, kuidas surmav ballaad silme ees lahti rullub. Iga võitlus oleks nagu lahendamist ootav mõistatus, mida õnnestunult läbides tabas vähemalt mind uskumatu rahulolu. Iga võimatu olukord on reaalajas jälgides hetkega läbitav, aga mängitavus muudab mõnesekundilise momendi mitme minuti pikkuseks ekstravagantseks ühekaadrivõtteks täis simuleeritud vägivalda.

https://www.youtube.com/watch?v=3bozxgVQ9m0

SUPERHOT pole küll nii ülestiliseeritud kui nimetatud filmid, veri ei jookse ojadena ning keskkonnad ei purune lõputu kuulirahe all. Punaseks värvitud näotutest vastastest piisab täiesti. Mäng omab siiski päris selgeid seoseid „The Matrixiga“. Seda nii loo kui ka disaini suhtes. SUPERHOT olekski nagu üks filmist tuntud simulatsioon, kus Neo harjutas Morpheusega erinevaid võitlusstiile. Kui filmis harjutati peaasjalikult käsitsivõitlust, siis mäng pühendub enamjaolt tulistamisele, kuigi kasutada saab ka katanat ja juhuslikke objekte. Punase värviga markeeritud vastased, mustad relvad ja valged keskkonnad toovad tänu oma kontrastsusele esile detailid, mida paljudes filmides ja mängudes üldse tähele ei panegi.

https://www.youtube.com/watch?v=EZSAnVfAZQY

Näiteks tähistavad kuulide trajektoore punased jooned ning vastased ilmuvad punase kuma saatel. Kui aeg seisab või liigub mängija sammude tõttu mõnevõrra edasi, saab iga detaili hoolega jälgida ning oma kasuks ära kasutada. Väga tähtsal kohal on ka heli. Mängu aeg liigub isegi niisama ringi vaadates ja hiirele klikkides, mistõttu peab kuulama, mis suunas see üks ohtlik kuul välja lasti ja vastavalt sellele reageerima kas kõrvale astudes või katanaga kuuli pooleks lüües. SUPERHOT on esimese isiku vaates tulistamismäng, milles vastaste hävitamine ei paku rahuldust mitte kiiruse ja täpsuse, vaid pigem ajurakke pingutama sundiva mõistatuselaadse mängumehaanika pärast. Loeb ennetamine, iga sammu läbimõtlemine ja eesootava võitluse visualiseerimine enne kui üldse lahingusse astuda.

Kui kõikidel Game Jamidel sünniksid sama geniaalse ideega mängud nagu SUPERHOT, sureks suurstuudiote mängutööstus aastaga välja ja indie valitseks maailma järgmised sada aastat.