ARVUSTUS: Quantum Break

Ajas rändamine on juba ammu olnud populaarne kontseptsioon ulmelugudes ning teatud tasandil ka ihaldusväärne sihtpunkt modernse tehnoloogia arengus. Senimaani pole aga ükski ajarändur endast veel märku andnud, seega võime vaid oletada, et taolist avasust hoitakse kiivalt vaka all. Kuniks ajamasina leiutamine reaalsuseks saab, peame leppima fiktsionaalsete lugudega, mis hoiavad elus lootust, et ükskord ometi saame ajas tagasi minna ning ära hoida kõik need piinlikud situatsioonid keskkoolis. See on ju kõige tähtsam, eksole?

Quantum Break on Soome mängustuudio Remedy Entertainmenti kolmanda isiku vaates tulistamismäng, mis räägib loo ajas rändamisest ning selle pahupooltest. Mängu peategelane Jack Joyce läheb külla oma sõbrale Paul Serene’ile, kuna viimane vajab abi ajamasina aktiveerimisel. Asjad ei lähe aga plaanipäraselt ning juba mõni minut hiljem (see on väike ajanali) saabub Pauli tulevikuversioon, kes ütleb, et aeg on sõna otseses mõttes otsa saamas. Sõpradest saavad vaenlased ning Jack Joyce, kes läbi õnnetuse on omandanud võimed ajaga manipuleerida, peab nüüd Pauli poolt juhitud korporatsiooniga Monarch rinda pistma, et aja lõppemine ära hoida ning selleläbi ka maailm päästa. Tegu on lihtsa ideega, mis hoiab pinget edukalt üleval ning viskab (kohati pisut ootuspäraselt) teele ka mitmeid süžeepöördeid.

Teose narratiiv ei väljendu ainult tavalistes ootuspärastes vormides, nagu mängulisi elemente teineteisest lahutavad vaheklipid, vaid laienevad ka mängu ilmumisele eelnenud ajale rohkelt kõneainet pakkunud teleseriaali meenutavatesse episoodidesse. Mäng on jagatud viieks erinevaks peatükiks, millest neli lõppevad 20-minutilise saatega. Antud videod tutvustavad mängijale teist vaatevinklit ning ei keskendu mitte Jack Joyce’i tegemistele (kuigi ka teda kehastav Shawn Ashmore ilmub paaril hetkel ekraanile), vaid räägivad sellest, millega tegelevad kulisside taga mitmed erinevad Monarchi töötajad – kuidas vaatlevad nemad sündmuste kulgu ning millised on nende moraalsed väärtused. Mitme erineva vaatenurga kasutamine lisab maailmale usutavust ja sügavust ning mängu jooksul saavad nii mitmedki tegelased sümpaatseteks. Selle kasuks räägivad ka erinevad maailmas leitavad e-kirjad, mida üldjuhul tasub lugeda, sest need kas lisavad taustainfot või pakuvad isegi humoorikaid momente.

Kahjuks ei tõmmata loo otsi väga kindlalt kokku ning finaalini jõudes tuleb tõdeda, et kohati on küsimusi rohkem kui vastuseid. On enam kui kindel, et me näeme Quantum Breaki tulevikuski, kas siis uue osa või vaid lisapakkide näol, kuid materjali nende jaoks on rohkem kui küll. Kas tegu on hea või halva asjaga, sõltub tõenäoliselt iga inimese enda vaatenurgast, kuid mind teeb see pigem rõõmsaks, sest tegu on kvaliteetset lugu jutustava maailmaga, mida külastaksin meelsasti uuesti.

Mängitavus on igati tasemel. Üks asi, mis vajab kindlasti mainimist, on mitmel pool internetis leviv väärarusaam, nagu oleks tegu sedalaadi kolmanda isiku vaates tulistamismänguga, mida tuleks läbida varjete taga kükitades ning vaenlaste poole kuule teele saates. See on vale. Kuigi teatud tasandil selline võimalus eksisteerib, on mäng disainitud ilmselgelt agressiivsemat võitlusstiili silmas pidades ning objektide taha peitumine on mõeldud pigem kiireks puhkehetkeks ning elude taastamiseks. Seda agressiivsust nõuavad või kutsuvad esile Jack Joyce’i erinevad ajavõimed. Nende seas on näiteks ajamulli tekitamine, mille sisse sattunud vastased paigale jäävad ja keda seetõttu hõlpsalt tulistada saab; ajakilp, mis vastaste kuulid täpselt Jacki nina ees peatab; hüpped ajas, mis võimaldavad vastaste eest ära põigelda või täpselt nende nina alla hüpata ning nende aegluubis liikuvad kehad seejärel kuule täis tulistada. Lisaks on võimalus heita vastaste suunas ajapomme, sobrada mineviku mälestustes, teha läbi aja kiiremaid jooksusamme ning muidugi, nagu ühele korralikule märulimängule kohane, kasutada oma kuuendat meelt, et teada saada, kuhu täpselt edasi tuleb liikuda ja kus vastased asuvad.

Relvade osas võiks variatsiooni muidugi rohkem olla – neid on kõigest käputäis ning kuigi tulistamismehaanika on totaalselt adekvaatne, ei paista ta mitte millegi erilisega silma ning mängib ajavõimete järel teist viiulit.Mängu põhirõhk on erinevate võimete ja sellele järgneva kuulivalangu omavahelisel kombineerimisel ning kuigi Jacki oskuseid ei saa just sajaprotsendilise sujuvusega üksteise järgi kokku sulatada, tekib juba üsna pea teatud voolavus, mis võimete (ja mängija oskuste) arenedes toob tahes-tahtmata muige näole.

Teose visuaal on ilus ning stiilne, toetades omal veidral moel mängitavuse ja narratiivi ajarändeid, -hüppeid, -seiskumisi ja killustatud mälestusi. Hakka või uskuma, et aeg koosneb läbipaistvatest kolmnurkadest ja nelinurkadest, mis tolle seiskudes lainetena läbi ruumi võnguksid (mäng on konsooli peal tehniliselt eeskujulik, kuid olgu öeldud, et arvutiversiooni kohta ei saa kuuldavasti (veel) sama öelda). Tegelaste välimused vastavad neile hääle ja näo andnud näitlejatega ning animatsioonid on samuti meisterlikud, ent samas omavad seda konkreetset Remedy tunnetust, mis vaevasid ka Max Payne’i ja Alan Wake’i. Ei tea, kas vaevab neid soomlaslik kange puujalgsus või on nende kõnnak lihtsalt kevadväsimusest tingituna loid, ent nende tegelaste kontrollimine tundub peavoolust erinev, mis ei ole konkreetselt ei pluss ega miinus, aga siiski märkimisväärne. Rääkides aga märkismisväärsetest asjadest, ei saa üle ega ümber ei mängu muusikast, mis on oskuslikult kokku pandud ja valitud, ega ka heast häälnäitlemisest. Mängu tegelased kõlasid siiralt ning manasid esile neid emotsioone, mida otsiti – head tegelased muutusid sümpaatseks, pahade tegelaste poole aga hakkasin vaatama altkulmu.

Kohe kindlasti ei ole tegu täiusliku mänguga. Frustratsiooni tekitavad kolmanda isiku vaates tulistamismängudele aastate jooksul omaseks saanud n-ö „kohustuslikud“ elemendid, nagu platvormimissektsioonid, mis eelnimetatud puisuse tõttu karakterite animatsioonis vahel ebaõnnestunult lõppeda võib. Need kohad on harvad, ent siiski eksisteerivad. Samuti saab hädaldada erinevate vastaste tüüpide üle, alustades masendavalt stereotüüpiliste tankidega – ehk tegelased, kelle keha katab läbistamatu soomus ning keda peatavad vaid lasud konkreetsetesse kohtadesse nende kehal või siis vähemalt kolme salve jagu automaadivalanguid nende suunas. Samuti on pisut pettumustvalmistavad need hetked, mil vastaste leerides on spetsiaalsete rakmetega varustatud liikmed (ja ma tean, et loo seisukohalt on tegu õigustatud käiguga), kes ajasulgudes vabalt ringi saavad liikuda. Siinkohal võetakse valemist suur osa Jack ajavõimetest välja ning alles jäävad sekundaarsed, harvemini kasutust leidvad oskused ja lihtlabane tulistamine.

Ajavõimete arendamiseks vajalikud ajakillud on harvad ning neid on üllatavalt raske leida, vaatamata tasemete üpriski sirgjoonelisele ülesehitusele. Oskuste arendamata jätmine mängu progressi küll ei pidurda, ent pisut mõrkja maigu jättis antud fakt suhu sellegi poolest. Lõpetuseks – kõrvaltegelaste kannatlikkus on olematu. Väga tüütu on üritada tasemetel peidetuid asju avastada, kui kuskilt kaugelt karjutakse iga paari sekundi järel: „Tee see uks lahti juba!“

Kõigele vaatamata on Quantum Break hea, kui mitte öelda suurepärane videomäng. Lihtne, ent põnev ja kaasakiskuv narratiiv hoiab mängijat enda kütkes algusest lõpuni ning sujuv ja omanäoline mängitavus ei tohiks samuti kedagi külmaks jätta. Tuleviku-mina võibolla ei mäleta seda koheselt, kui aasta lõpus räägitakse parimatest teostest, kuid oleviku-mina on rõõmus, et too plaat minu mängumasinas ringi käis ning veel rõõmsam olen ma selle tõttu, et mineviku-minal on see seiklus alles ees!