Uncharted 4 on mulle õpetanud, et…

Modernsete videomängude näol on tegu komplekssete ja mitmekülgsete teostega, mis sisaldavad endas mitmesuguseid eluliselt hädavajalikke õppetunde. Juba varasemalt olen kirjutanud sellest, mida kasulikku avastasin Fallout 4 radioaktiivsel tühermaal kaost külvates. Nüüd on kord PlayStation 4 värske ja igakülgselt muljetavaldava esikteose Uncharted 4: A Thief’s Endi käes. Ultravägivaldse hobiajaloolase Nathan Drake’i luigelaulu näol on tegu ülimalt nauditava ja viimistletud mänguga, millel on tähelepanelikule elukooli üliõpilasele pakkuda nii mõndagi huvitavat.

Uncharted 4 on mulle õpetanud, et massimõrv on okei, kui sa oled šarmikas

Ma olen lõppematu kuulirahe all absoluutselt igast hoomatavast suunast, kuid mind ei taba ükski pahalaste poolt teele saadetud metalne kimalane. Tõusen julgelt oma Šveitsi juustuks lastud varjualuse tagant ja saadan puusalt teele järjekordse valangu. Pealetungivaid vaenlasi langeb nagu loogu. Spurdin väledalt üle surmaväljade, loopides justkui möödaminnes granaate kurjamite varjenditesse. Plahvatusi tervitatakse esmalt karjete, siis vaikusega. Kuigi neid aina tuleb ja tuleb, ei suuda nad mind peatada. Ma kustutan eluküünlaid enneolematus koguses ja hirmuäratava efektiivsusega. Ning kui viimane õnnetu vennike, kes julges minu suunas vaadata, on veritseva varena lahinguväljale vajunud, muhelen ma endamisi ja lausun naljatledes: „Noh, see võttis juba peaaegu võhmale!“

Erinevate iidsete linnade otsinguil olen ma aastate jooksul võtnud nii palju elusid, et oleks lootusetu üritada neid kokku lugeda. Sellest pole aga hullu, sest kogemus on Nathan Drake’ile andnud väärtusliku õpetunni, mida see tundliku päästikusõrmega seikleja on selgelt kuulda võtnud – surm on okei, kui sa oled šarmikas ja naljakas! Tulista, pussita, kägista, põleta ja nüpelda nii, kuis hing ihaldab. Lihtsalt vahepeal puista oma individuaalsete massimõrvapuhangute vahele paar kavalat one-linerit ja mõned humoorikad kommentaarid ning elu läheb edasi. Tõsi, mitte küll kõigi nende jaoks, kes saatuse tahtel juhtusid mu teel seisma, aga siiski. Positiivne ellusuhtumine ja muhe huumor aitavad vaka all hoida ka kõige tõsisemat posttraumaatilist stressihäiret.

Uncharted 4 on mulle õpetanud, et minust saaks kohutav ajaloolane

Tundub, et oma massimõrvasessioonide vahel ei suuda ma mingil juhul lõpetada ajalooliselt ülioluliste leidude otsa komistamist. Ma ei pea isegi silmas potikillukesi ja peeglitükikesi ja vanu luukeresid, millest moodsate teaduslike seadmete ja võtetega võiks lugeda välja nii mõndagi, mis aitaks meil minevikku selgemini tõlgendada. Järjepinu satuvad mu teele terved avastamata linnad, milles leiduvad puutumatud aarded võiksid meie pildi möödanikust totaalselt pea peale pöörata! Kindlasti on minu kui hobiajaloolase püha ülesanne need väärtuslikud esemed talletada, et elukutselised ja kogenud teadlased saaksid neid analüüsida ning oma leiud väärikate kanalite kaudu publitseerida.

Ja juba kärgatabki järjekordne plahvatus ning see ainulaadne keskajast pärinev paraaduks oma unikaalsete ornamentidega transformeerub hetkega väärtuslikust ajaloolisest leiust väärtusetuks saepurupilveks. Need 1. sajandist pärit Vana-Kreeka amforad oleksid kui rusikas silmaauku sobinud mõnda väärikasse muuseumisaali, kuid neil 21. sajandist pärit kuuliaukudel on paraku teised plaanid. Ning rääkides rusikatest ja silmaaukudest, siis just see saatus tabab toda enneolematut portreed, mille põhjalikum analüüsimine aidanuks kaasa uue koolkonna loomisele kunstiajaloos. Öeldakse ju küll, et sulg on tugevam kui mõõk, kuid sulega ei saa õhku lasta tuhandete aastate vanuse templi katust, et siis selle sisemuses tulevahetusi pidada. Mõõgaga tegelikult ka ei saa. Küll aga selle kimbu dünamiidiga! Nii et viska pikali ja pane kõrvad kinni!

Uncharted 4 on mulle õpetanud, et suured puidust kastid on ALATI olulised

Suletud uksed on tüütud juba oma olemuselt. Nad on takistused, barjäärid, mis seisavad sinu ja su eesmärgi vahel. Neid ei ole võimalik veenda, nendega ei saa ratsionaliseerida ja kuigi võib-olla mõni nimetuks jääda sooviv ilmselge posttraumaatilise stressihäire käes vaevlev supertundliku päästikusõrmega hobiõpetlane sooviks esimese asjana taolise kutsumata külalise pilbasteks kõmmutada, pole ka see alati teostatav. Püstol tuleb jätta kabuuri ning selle asemel peavad rambivalgusesse astuma kaine pilk ja terav mõistus. Suletud uks on küll takistus, kuid samal ajal ka võimalus. Teda saab – kuidagi – avada ning see moondab varasema takistuse ühtäkki portaaliks rikkuste juurde, mida äkki polegi veel Kalašnikovidega sõelapõhjaks tulistatud.

Iga endast lugupidav surmakülvav õnnekütt teab hästi, kuidas taolise kuratliku takistuse ees käituda. Kogu energia suunatakse sellele, et leida see üks objekt, mis avab kõik uksed kõikides templites, varemetes, lossides ja kindlustes eales – suur puust kast! Teda ei pea kaugelt otsima, tavaliselt on ta siinsamas, nurga taga. Või äkki seal, kõrgemal mademel? Ning kui suur puust kast on leitud, saab ta lükata kas siis mingisugusele lülitile, mis tüütu ukse avab, või lihtsalt madalama müürinuki juurde, millest saab abivalmit kasti kasutades üle ronida. On küll mõneti küsitav, kuidas suutis iidsete turvasüsteemide ideekonkurssi võita ettepanek valvata röögatuid aardeid süsteemidega, millest saab mööda pääseda suure puust kasti asetamisega lihtsasti tuvastatavatele kohtadele, aga see selleks. Kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Uncharted 4 on mulle õpetanud, et ma olen vaimuhaige psühhopaat

Mis on meile oluline? Kõige tähtsam, ilma milleta sa ei saa? Isegi kõige paadunum aardekütt teab, et vastus sellele küsimusele ei peitu uutes avastustes järjekordse varakambri ukse taga, vaid selles, mis sul juba olemas on. Isegi kui järjekordne ajalooliselt hindamatu buduaar on semtexiga pilbasteks lastud ning veel üks müütiline linn on põrmu varisenud, jäävad mulle vankumatute tugisammastena alles sõbrad, kelle toel olen võimeline enamaks kui eales julgesin loota. Mul on Sully, mu mentor ja lojaalne kamraad, kellega koos läbielatud seiklused tunduksid uskumatud ka kõige avatuma meelelaadiga kuulajale. Elena, mu armastatu, on suutnud läbi näha mu poisilikust lapsikusest ning märgata pealispinna all midagi, mis nii paljudele teistele alatiseks hoomamatuks jääb. Ja viimaks on mul Sam, mu vend, kes osutus nii kangeks, et isegi surmasuu ei suutnud teda alla neelata. Koos nendega ei ole ükski takistus ületamatu ja ükski puidust kast liiga raske.

Kuid viimasel ajal on mind asunud purema kahtlused. On nad päris inimesed, on nad tõepoolest siin, minu ees? Või on nad mu lõppematutest tapatalgutest traumeeritud mõistuse konstruktsioonid, mis aitavad mul endale oma tegusid õigustada? See tundub hullumeelne, ma tean! Kuid kui ma lahingus olles ennast korraks vaenlastele näitan, märgatakse mind kohe, kuid kui mu „sõbrad“ kurjamitest mööda jooksevad, ei tee nood teist nägugi. Mina pean hiilima, põõsastes teosammul roomates nähtamatuks jääma. Mu kaaslased tormavad aga mööda lahinguvälja nagu jumal juhatab, aga neid ei silma keegi. Kas nad on päris, või on see kõik vaid minu peas aset leidev näitemäng? Ma võiksin ju neilt küsida, kuid pelgan ka seda – muidugi eitavad nad kõike, miks nad ei peaks! Või äkki on tulem vastupidine ja mu haige mõistuse vaimud ei proovigi peita oma tõelist olemust?

Ei. Mu sõbrad on tugisambad, kelle toel olen valmis enamaks, kui eales arvasin. Nad aitavad mind, juhivad mind, ja näitavad, mida teha. Ainult mulle ja mitte kellelegi teisele.