Noh, Lawbreakers on okei, vist…?

Tänavuse E3 raames kuulutas Cliff Bleszinsky välja oma uuele, kunagi tulevikus saabuvale areenipõhisele esimese isiku vaates tulistamis-mitmikmängule LawBreakers suletud alfatesti, millele jagati välja 5000 võtit. Üks neist sattus juhuse tahtel ka minu kirjakasti ning olgugi, et arvutimängud on minu jaoks võõram maa kui, noh ütleme näiteks Maroko, otsustasin huvi pärast siiski proovida. Järgnevalt mõned tähelepanekud nii LawBreakersi enda kui ka minu mänguoskuste kohta.

LawBreakers asetab vastamisi kaks viieliikmelist meeskonda. Alfas oli proovimiseks kaheksa tegelast, kuigi reaalsuses oli tegu nelja klassiga ning vastavalt sellele, kuhu meeskonda ma sattusin, muutus tegelaste välimus. Mõlemal poolel oli valida tüüpilise automaatrelvaga tüübi, raketiheitjaga kolge, kuulipritsiga naise ning mõõkade ja haardekonksuga neiu vahel. Viimast nimetatut klassi ma ei jõudnuki proovida, ent ega tahegi väga suur polnud, sest see tundus enda oskusi arvestades kõige raskem neist. Idee haardekonksuga teatud kohtades isegi kaardi piiridega kurameerides paigast-paika liuelda tundus muidugi ahvatlev, ent minu puhul oleks taoline tegevus raudselt surmaga lõppenud. Igal klassil on kasutada veel kaks lisavõimet ja üks erivõime. Need jäid edukalt klahvide alla, mida mu sõrmed pooltel kordadel tabasid vaid kogemata (kas ma juba mainisin, et ma ei mängi reeglina arvuti peal mänge?).

Ma keskendusin tegelastele, kelle relvad ei nõudnud seda kõige suuremat täpsust, seega valdav enamus mängudest möödusid kas raketiheitjat omava Titani või kuulipritsile kuuma andva Vanguardiga. Pean tunnistama, et (tõenäoliselt tänu oma valikutele) läks mul tunduvalt paremini, kui ma eeldasin. See tähendab eelkõige, et kuigi sain korduvalt surma, suutsin ma ka vastaste leeris nii mitugi eluküünalt kustutada ning aitasin oma meeskondadel mitu korda võidule jõuda. Alfas oli proovitav ainult üks mängulaad, mis nõudis seda, et meeskonnad jooksevad raundi alguses kaardi keskele, haaravad sealt patarei ning viivad selle tagasi enda baasi, kus see sujuvalt täis üritatakse laadida. Kaart oli pisike, ent piisavalt mitmetasandile, mille tõttu tundus vahel, et vastaseid tuleb tikutulega taga otsida (jooksime ilmselgelt kõik üksteisest sujuvalt mööda).

Iseenesest on LawBreakers täiesti adekvaatne mäng, ent isegi, kui see oleks olnud konsooli peal (ehk masinal, mida tunnen ja millel tunnen ennast kordades paremini) ei ole ma kindel, kas see oleks midagi, mille eest ma tahaksin raha välja käia. Olgugi, et meeskond üritas viia ellu meetmeid, mis aitaks mängul erineda teistest turgu domineerivatest mitmikmängudest, tundub ta sellegi poolest (vähemalt hetkel) liiga tavapärane ja ilma konkreetse isikupärata. Jah, tegelased päästavad matši ajal valla roppe sõnu ja väljendeid, ent sellest üksi ei piisa, et enda aeg tundide ja tundide viisi panna mängu alla, mis on lihtsalt „okei“.

∗ ∗ ∗

Samal ajal tuleb LawBreakersile au anda. Esmakordselt oma elus olen mõlgutanud mõtteid pikemalt teemal, ehk peaksin siiski endale ka adekvaatse arvuti ostma, et selle peal, üllatus missugune, arvutimänge mängida.