Vein ja veri eri ehk the Witcher III: Blood and Wine esmamuljed

The Witcher III: Wild Hunti ilmumisest on möödas umbes-täpselt aasta. Kauaoodatud aeg on viimaks kätte jõudnud – Rivia Geralti viimane seiklus, vähemalt videomängude vormis, sest valmis on saanud seeria kolmanda mängu teine ja ühtlasi ka viimane allalaetav lisapakk Blood and Wine. Ühtpidi on see kui taaskordne kohtumine vana hea sõbraga, teisalt on taamal tunda, et ilmselt jääb see ka meie viimaseks. Mõrumagus on vast sobilik väljend nendele emotsioonidele.

Kuid ausalt öeldes pole selliseks melanhoolitsemiseks suurt põhjust, sest vähemalt esimeste tundide põhjal võib väita, et B&W puhul on tegemist ühe kireva, elava ja muinasjutulise seiklusega, mille sarnast seeria varasemates osades kindlasti pole ette juhtunud.  Mängu lugu siirdub koos Geraltiga pikast ja verisest sõjas räsitud Põhja Kuningriikidest maalilisse Touissanti krahviriiki, kus au sees pole mitte rüüstamine ja röövimine, vaid rüütellikud väärtused nagu nõrgemate eest väljaastumine ning igavese armastuse otsing. Kuid paradiisis pole kõik nii õnnis, kui algselt näib. Elanikke on kimbutama hakanud tundmatu monstrum, kes oma ohvrid hoolega kuid halastamatult valib. Just selleks on kaks krahvinna poolt saadetud rüütlit üles otsinud legendaarse Valge Hundi ehk Geralti, et too aitaks kurjuse nende kodukandist välja juurida.

Esialgse sissejuhatuse põhjal võiks ju öelda, et tegemist on üsna klassikalise Witcheri seeriast tuttava looga. Koletis, abipalujad ning seda kõike klaarima tõttav Geralt. Aga kas selles on midagi halba? Nõidurid ongi loodud koletisi küttima ning oleks vast imelik, kui Geralti viimane väljakutse oleks täiesti teisest valdkonnast. Mis aga tundub muutvat B&W eriliseks on kontekst, kus tegevus aset leiab. Siinkohal mõned silmapaisatvamad tähelepanekud, mängu esimeste tundide jooksul:

Piltilus visuaal

The Witcher III on alati ohtralt silmailu pakkunud, alustades suu-ammuli-jätvate loodusvaadetega ning lõpetades ülidetailselt disainitud grotesksete vaenlastega. B&W jätkab (või lausa ületab) seda taset. Eelnevalt kasutasin sõnu „maaliline“ ja „muinasjutuline“ ning need iseloomustavad väga hästi, kui vaimustav pool-troopiline Touissant välja näeb. Kui põhimängust tuttavad Veleni ei-kellegi-maa ja Skelligi saared olid valdavalt täis tumedaid toone ja süngeid või külmi varjundeid, siis lõunamaine krahviriik on selle kategooriline vastand. Rohelus on kõikjal ning päike on eredam kui kunagi varem. Ka loo tegelaseteks olevate rüütlite raudrüüd on täis kirkate värvidega vappe ning embleeme. See kõik loob väga eksootilise olustiku, mida lausa lust avastada.

Uus suur kaart

Kui mängu esimene lisa Hearts of Stone leidis aset põhimängust tuttavas Novigradi linna ümbritsevas regioonis, olgugi et teatud laiendustega alas, siis Blood &Wine’is on avastamisrõõmu terve uue kaardi jagu. Touissanti  kaart ei küündi kindlasti Veleni suuruseni, kuid Skelliga peasaarele ei tohiks ta palju alla jääda. Esmapilgul ei tundunud ala kaardilt vaadates just kuigi suur, kuid seda ise läbi sammudes hakkasid proportsioonid vaikselt kohale jõudma. Hetkel tundub, et CD Projekt Red ei valetanud, kui nad väitsid, et lisaosas jätkub tegemist mitmeteks kümneteks tundideks.

Uuendused

Koos B&W-iga ilmus ka veel üks paik, mis kannab järjekorranumbrit 21. Siin kohal oleks paslik mainida, et CD Projekt Red on  ülemõistuse hästi mängu ilmumisjärgselt toetanud, olgu selleks siis esimestel nädalatel ilmunud hunnikud tasuta lisasid või läbi aasta kestnud paranduste väljaandmine. Südamepõhjast aitäh neile! Võib vaid loota, et taoline hool ja armastus ning fännide positiivne tagasiside aitavad sellel saada mängutööstuse standardiks. Kuid see tänuavaldus oli väike kõrvalepõige viimasest uuendusest, mis muutis üsna põhjalikult mitmeid kasutajaliidese elemente. Taolisi parandusi menüüsüsteemide kallal on ka varasemate paikadega lisandunud, kuid seekordne tundub olevat tegu nende kulminatsiooniga. Nagu võiks arvata, on kogu inventaari haldus muudetud palju loogilisemaks, eriti just kogutud kraami kategooriatesse jagamise osas. Ka on lihtsustatud meisterdamismenüüsid, et muuta koostisosade ostmine vähem piinarikaks. Üldjoontes kadestan ma inimesi, kelle esimeseks kogemuseks on uuendatud menüüde kasutamine, sest see oli ilmselt originaali suurimaks vajakajäämiseks.

Kahtlane värk

Suures plaanis olen ma Blood & Wine’ist tohutult vaimustunud. Tegemist on ikkagi minu isikliku ning ka mitmete teiste Level1 liikmete eelmise aasta parima mänguga. Kuid, et olla päris aus, toon välja paar asja, mis mind veidi häirivad. Ütlen kohe, et tegu on nn nitpickinguga ehk pisivigade väljatoomisega. Nimelt tegelaste dialoog tundub kohati väga puine olevat. Võimalik, et tegu peaks olema lihtsalt regioonile omase aktsendi või kohaliku dialektiga, kuid praegusel hektel jääb pigem mulje nagu kutseliste häälnäitlejate asemel oleks kasutusele võetud kohalik Varssavi arendusmeeskond. Mitte, et asi nii hull oleks, aga eelnevate mängudega võrreldes tundub nii dialoogi sisu kui ka esitluse kvaliteedi vahe üsna tuntav olevat. Kuid võimalik, et loo edenedes asi muidugi muutub.

Teiseks tooksin välja mõned tehnilised viperused, millega olen juba kokku puutunud. Peamiselt on see seotud veidrate objektidesse takerdumisega. Korra õnnestus mul end täielikult objektide vahele kinni parkida, mis tähendas viimase automaatsalvestuse laadimist. Positiivseks üllatuseks oli see, et vähemalt osad originaalmängu vigade tõttu avastamata jäänud kohad või lõpetamata missioonid sain ma nüüd lõpuks ära täita ning oma obsessiv-kompulsiivset häiret rahuldada. Aga nagu eelnevalt sai öeldud, on CD Projekt Red parandustega kokkuvõtes väga hea töö teinud, nii et palju viriseda ei maksa.

Blood & Wine näib olevat igati vääriline sissekanne The Witcher”i seeria pärandisse, mis on juba täidetud ühe kvaliteetseima rollimängukogemusega, mida videomängud pakkuda võivad. Ma kibelen hirmsasti seda edasi mängima ning oma unustamatut teekonda koos Geraltiga finišijooneni viima. Arvestades aga, et mul põhimängu läbimiseks kulus ligi 140-150 tundi, ei pruugi see mul just niipea õnnestuda. Kuid kui see päev ükskord saabub, siis väärib see kindlasti uut kirjatükki.

*Mäng on soetatud autori enda poolt