Pokemon GO ilu ja valu

Natuke üle nädala on möödas päevast, mil avalikkuse ette jõudis fenomen nimega Pokemon GO. Kuigi see sai alguse esmalt küll vaid Austraalias ja Uus-Meremaal, siis tänaseks päevaks on see ületanud igausuguse kriitilise massi ning on erinevaid teid pidi vallutanud maailma, seda sõna otseses mõttes, sest vähemalt virtuaalne maailmakaart on Pokemonidest kirju.

Ka Eesti pole selles suhtes erand ning vaatamata asjaolule, et mäng Maarjamaal veel ametlikult ilmunud pole, on näiteks Tallinnas, Tartus kui ka Viljandis ilmunud esimesi mängule pühendunud kommuune. Peavoolu meediagi on kõrvu kikitanud ning teema vastu huvi üles näidanud. Muidugi on ka meil siin Level1 lehekülgedel viimaste päevade jooksul mitmeid selleteemalisi artikleid ja podcaste ilmunud.

Täna tahaksin aga lühidalt oma kogemust edasi anda, seoses just mängu enda, mitte nii väga selle ühiskondliku effektiga. Alustuseks peaksin kindlasti mainima, et olen kasutanud oma Androidil Pokemon GO versiooni, mis on hangitud väljaspool Google Play ökosüsteemi. See peaks küll praktikas olema identne ametliku väljalaskega, kuid paar soolaterakest tuleks siiski mu väidetega kaasa võtta. Sellest hoolimata olen mängu juba viis päeva kasutada saanud ning mõned nii head kui halvad mõtted on nüüdseks välja kujunenud.

Kõigepealt ikka hea – Pokemon GO on midagi täiesti uut ja unikaalset. Ma tean, et tegelikult on AR ehk liitreaalsusmänge ka varem ilmunud, isegi sama firma poolt, kuid need pole jõudnud massidesse kaugeltki sama käraga. Siia sobib hästi klassikaline Apple’i analoog, mille kohaselt ei tee nad küll kunagi otseselt midagi uut ja unikaalset, kuid nad teevad seda läbimõeldult ja hea turundusega ning just see tagab nende edu. Pokemon on üle maailma tuntud bränd, mida võib teatud mööndustega nohikute maailma Apple’iga võrrelda, eriti kui mängu tuua lojaalsus ja nostalgia.

Tulles tagasi uudsuse juurde, siis see kogemus, et mängu mängimiseks peab minema kodust välja, tänavale, parki või kuhu iganes hing ihaldab, on midagi sootuks teistsugust kui klassikaline laua taga istumine, diivanil lösutamine või mobiilimängude tipptase – tualettpotil kükitamine. Viimasel neljal päeval olen ma igal hommikul enne tööle minekut ja töölt tulekul sihilikult teinud kolm või isegi neli korda pikemaid ringe, ainult selleks, et tee peal võimalikult palju Pokestope läbi käia ning ettesattuvate Pokemonide arvelt oma kollektsiooni täiendada. Lisaks olen ma õhtuti veel spetsiaalselt kogumise eesmärgil välja läinud ning tee peal kohanud mitmeid teisi nutitelefone hoidvaid seiklejaid, kellest möödudes piisab vaid ühisest naeratusest, et teada millega on parajasti tegu. Kui keegi oleks mulle seda veel nädal aega tagasi öelnud, et üks mäng mind seda tegema paneb, oleks ma ta kuu…ei, Marsi peale saatnud!

Aga kuidas üks mäng seda teha suudab on juba omaette küsimus, eriti kui mängitavuse ja tehnilise poolega pole lood sugugi nii lillelised – nüüd siis mitte nii hea juurde tulles.

Pokemon GO on kohutavalt ebastabiilne!

Andestamatult ebastabiilne!

Ma pole varem kunagi ühegi mängu pärast nii palju kordi rakendust või programmi pidanud taaskäivitama, isegi vist mitte arvutil ja põhjuseid selle jaoks jagub kuhjaga. Kord ei kuvata ühegi Pokestopi informatsiooni, kord hangub kõik peale Pokemoni kinnipüüdmist, kord ei reageeri mäng enam ühelegi puudutusele ekraanil ja veel ja veel frustreerivaid juhuseid, mis pole ühekordsed anomaaliad, vaid lausa igapäevased olukorrad. Kõige ebameeldivam ja laialdasemalt levinud viga on siiani Pokemon Gym-idega kaasnevad võimatud bossivõitlused. Gym-id on kohad, kus saab vastasmeeskondade Pokemonide vastu võidelda või enda meeskonna omade vastu treenida. Kui alistada kõik vastasmeeskonna Pokemonid, siis on võimalik Gym enda meeskonna haldusesse võtta, kuid hetkel eksisteerib viga, mille tõttu on ründajatel osasid lahinguid võimatu võita, sest kaitsjate elupunktid jäävad viimase piiri peale pidama ning ei saa kunagi otsa.

Ma mõistan, et ilmselt on enamike nende vigade taga puudulik serveritugi, mis ei pea vastu nii suurele koormusele ja kasutajatetulvale. Ka võib õigustuseks öelda, et ametlikult pole ju mäng siin veel väljaski. Minu probleemid käivad aga hetkeolukorra kohta ja kui need on peale mängu tõelist väljatulekut eemaldatud, siis oleks see ülimalt teretulnud ja tore käik arendajate poolt, aga miskipärast ma kahtlen selles, sest mida enam riike ametlikult mängu lisatakse, seda enam kasvab ka kasutajate arv, mis omakorda tähendab veelgi suuremat koormust. Nii et…ma kardan, et hetkel on ebastabiilsus populaarsuse paratamu ja kahetsusväärne kõrvalmõju.

Mängitavuse kohapealt pole tegemist kindlasti enneolematu meistriteosega, kuid samas pole midagi ka katastroofiliselt valesti. Menüüd on üpris hästi üles ehitatud ja annavad info kasutajale selgelt edasi. Vajaka jäänud on aga näiteks õpetuste sektsioon. Hetkel koosneb see umbes kümnest kiirest juhtnöörist, mis annavad väga-väga üldise ülevaate, jättes mitmeid olulisi punkte selgitamata. Kuidas täpselt toimub Pokemonide jälitamismehhaanika? Mis on need lehed, mis kaardil sahisevad? Mida täpsemalt tähendab CP?

Nendele küsimustele tuleb esialgu internetis toimuvatest spekulatsioonidest vastust otsida.  Mõneti annab selline müstika mängule atmosfääri juurde ning tekitab kambavaimu, et neile üheskoos lahendusi leida, kuid hetkel valmistab see ikkagi rohkem segadust, kui et midagi positiivset. Visuaalsel stiilil pole väga viga. Pokemonid näevad välja nii nagu nad aastakümneid on välja näinud. Kõik muu on üsna minimalistlik ning ei riiva silma. Igasugused kõlinad ja helinad olen ma maha keeranud, et niipalju kui võimalik säästa akut, sest seda sööb Pokemon GO isuga. Ütleme nii, et minu telefoni puhul, mis varem pidas täis laetud akuga vastu poolteist päeva, vajab nüüd laadimist vähemalt kaks korda päevas ehk öösel ja lõunal. Väidetavalt on Niantic lubanud ka seda probleemi leevendada.

Lahingud on üsna sirgjoonelised. Võitlemiseks tuleb kiiresti ekraani taguda ning kui erirünnaku arvesti täitub, saab selle abil tugevamalt rünnata. Mängu keerukus tuleb välja Pokemonide haldamise juures. Nimelt saab neid tähetolmu ja kommide abil tugevamaks arendada, kuid neid ressursse on piiratud koguses. Seega tuleb kaaluda ja strateegiliselt teha valikuid, milliseid Pokemone täiustada ja milliseid mitte. See on osa, mis muudab mängu kõige paeluvamaks. Muidugi on mängus ka mikromaksed, mis ulatuvalt ühest kuni saja euroni. Nagu ikka on nende abil võimalik tegevusi kiirendada, olgu selleks siis oma karakteri leveldamine või uute Pokemonide hankimine. Ise olen sellest suure ringiga eemale hoidnud. Teoreetiliselt on võimalik ka PokeGym-ide abil seda krediiti teenida, kuid hetkel tundub see üsna raske töö olevat.

Pokemon GO on vaieldamatult eriline mäng, mis on suutunud teha midagi, mida varem sellises mahus pole nähtud. Kuigi hetkel on tunda, kuidas seda ümbritsev mull aina paisub ja paisub, saab näha, kui suureks see kokkuvõttes kasvab. Pole välistatud, et see lõhkeb sootuks ja vajub unustuste hõlma nagu Farmville või Draw Something. Igatahes on lubatud, et peagi laieneb mäng üle Euroopa, mis tähendab, et loodetavasti varsti saab seda ametlikult mängida ka Eestis. Kuigi ma tõin välja mitmeid problemaatilisi askepte, ei saa ma eitada, et nende viie päeva jooksul, mis ma mänguga veetnud olen, on see saanud mu päevast üsna arvestatavaks osaks. Sellel on vaieldamatult mingi sõtluvust tekitav mõju. Eks igaüks teeb oma otsuseid ise, kuid ma soovitaks siiski varuda kannatust ning oodata ära Pokemon GO päris ametlik versioon. Võib juhtuda, et selleks ajaks on arendajad suutunud olulisemad vead parandada ning tervet kogemust natukenegi stabiilsemaks muuta. Mõned päevad tagasi anti välja ka esimene uuendus, mis küll minu kogemuse põhjal suuri muutusi ei toonud, kuid lootuse märk on see siiski.

Lõpetuseks üks lahe lühifilm, mis illustreerib hästi kogu Poke-Maaniat.

Kui ka Sina oled juba Pokemon GO-le käpad külge saanud, siis kirjuta meile oma kogemusest!