ARVUSTUS: Bound

Bound on Poolas pesitseva stuudio Plastic ja SIE Santa Monica koostöös (eksklusiivselt PlayStation 4 konsoolile) valminud kolmemõõtmeline mõistatus-platvormer , mille eesmärgiks on pakkuda mängijale mitte katsumust, vaid ainulaadset kogemust (nagu seda teevad kultusmäng Journey või hiljuti valminud ABZÛ). Antud teose loominguline direktor Michal Staniszewski soovitab mängu kogeda värskelt. Tema sõnul on Bound taotuslikult ühekordse istumise kogemus-mäng, mis käsitleb tõsist temaatikat.

Narratiivselt on Bound üpriski mahukas, rääkides loo rasedast naisest, kes üritab leppida lapsepõlvetraumadega läbi kujuteldava maailma, mis lapsena oma märkmikusse joonistatud sai. Märkmik on kui kujundlik menüü, läbi mille mängija valib ühe kuuest happetrippi meenutavast maailmast. Kuue kaardi temaatikad tiirlevad perekonna ümber ja nende kulminatsioon tõi ühe üksiku pisara isegi minu vasakusse silma. Ühelgi teisel mängul pole varem sellist mõju olnud, sest ma olen üks tundetu bastard.

Esteetiliselt on mäng kui paljude kaasaegsete kunstnike märg unenägu – abstraktne ning väga kaootiline. Maailmad, kus füüsikaseadused ei kehti, on täis loendamatul hulgal geomeetrilisi kujundeid ja osakesi, mis kõik on pidevas liikumises. Disaineritel oli vist tõsine kuupide fetiš, sest ma pole kunagi näinud nii palju kuuetahulisi figuure polkat tantsimas kui selle mängu tagaplaanidel. Minu esimene läbimine võttis umbes kuus tundi, poole sellest imetlesin suu ammuli maailma liikumist, pidevat muutumist ja värvide mängu. Peategelanna näeb välja küll nagu delfiini ja inimese segu, kuid sõltumata sellest teevad kõrge resolutsioon ning sujuv 60-sekundiline kaadrisagedus Boundist ühe ilusama PlayStation 4 mängu.

Tuul, mis puhus kombitsaid meenutavate murulehtede vahel; vahel hirmutav kohin, mis tundusid kui südamelöögid, kui möödusin järgmisest abstraktsest kujundist; elukate möirged, kes selle üksildase maailma tagaplaane täidavad – maailma liikumine koos heliefektidega jätsid mulje, nagu oleksin lõksus hiiglaslikus südames, mis kogu aeg pumpab värvilist verd täis kandilisi vereliblesid. Heliefektid olid väga head ja sobisid elamusega kokku. Sama ei saa ma kahjuks öelda muusika kohta, mille eest vastutas Oleg „Heinali“ Shpudeiko, kes kasutab enamasti klaveri ja elektroonilise muusika elementide segu. Mõned lood olid head ja sobisid ümbruskonnaga, aga vahel kõlas muusika nagu pärineks see mõnest uuest „Troni“ filmist ja see viis mu elamusest välja. Dialoogid väheste tegelaste vahel kõlasid nagu robot-tulnukate poolt esitatud haikud – see on päris hea.

Enamus mängust juhtisin nimetut „printsessi“, kes läbi tantsu lahendab triviaalseid hüppamismõistatusi, kaitseb ennast ohtude eest ning kogub väikeseid helendavaid killukesi, mis panevad kokku narratiivi selgendavaid pilte. Liikumiseks kasutatakse balleti ja kaasaegse tantsu liigutusi – kõik hüpped, tantsusammud ja isegi seismise animatsioonid on ülimalt hästi jäädvustatud.

Suremine ei tähenda selles värvilises (õudus)unenäos mitte midagi ja ainuke katsumus oli hüpete kauguste mõõtmine, mis vahel põhjustas mõnikümmend vihastavat kukkumist. Igale maailmale on ka omane oht, mis kas aeglustab tegelase liikumist või takistab seda täielikult. Siin tuleb välja mängu korduva läbitegemise väärtus, sest kui olles kindlas maailmas ohust jagu saanud, pole see edaspidi enam niivõrd ohtlik ning avanevad mitmed salakäigud ja otseteed. Mängija kogemus hakkab veidi muutuma sõltuvalt sellest, mis järjekorras igat kaarti käsitleda.

Bound ei ole kõigi jaoks – see on lühike, lihtne ja selle hüppemehaanika võib mõnes tekitada frustratsiooni, ent samas on see mäng, mida ma soovitaks kõigil kogeda. See pani mind tundma hirmu, üksindust, õnne, armastust ja ka teisi emotsioone, mida ma pole arvanud enda sees olevat, tehes seda kõike abstraktse esteetika, veidrate helide ja südantlõhestava narratiivi kaudu.

Bound on kogemus, mis ei pruugi igaühele sobida, kuid mis tõestab järjekordselt, et videomängud on tõepoolest täisväärtuslik kunst.