ESMAMULJE: Watch Dogs 2

Vahetult enne Watch Dogs 2 demo uudistamist Ubisofti pressialas koolat rüübates meenutasin endamisi seeria 2014. aastal välja tulnud esimest osa. Silme ette ujusid pildid kummalise mantliga peategelase Aiden Pearce’i nutitelefonist, millest sirutuvad välja peened valged niidid kõige häkitava poole. Meelde tulevad kiiretempoline märul, head animatsioonid ja halb lugu. Meenub keskpärane mäng, mis ei suutnud oma kõrget potentsiaali edukalt realiseerida. Nüüd on kord seeria teise osa käes ning küllap suudab see potentsiaal, see nägemus paremast mängust seletada seda suurt rahvahulka, kes oli Watch Dogs 2 demoruumi ukse ümbruse ummistanud. Kulistasin alla viimase lonksu koolat ning seadsin samuti sammud nende suunas.

Demo alguses näeme Watch Dogs 2 peategelast, Marcus Hollowayd seismas väikesel väljakul San Francisco keskuses. Noortepärane Marcus on koheselt märgatavalt erinev esimese osa protagonistist Aiden Pearce’ist. See väljendub ta riietuses, ta kotile kinnitatud märkides, isegi ta kõnepruugis. Eemaldumine pea klišeelikult morbiidsest Pearce’ist on samm õiges suunas, kuid ma pole kindel, kas leitud on tingimata parim alternatiiv. Ka Marcus on omamoodi stereotüüpne, kehastades seda, milline näeb välja noor mässumeelne häkker keskealise pintsaklipslase silmis. Kohut saame lõplikult mõista aga alles siis kui oleme noormehega rohkem aega koos veetnud, mis ei juhtu enne Watch Dogs 2 poelettidele saabumist.

Esimeses osas menüü funtsiooni täitnud nutitelefonil on seekord natukene rohkem liha luiel. Muidugi saab ka Marcus häkkida kaameraid, valgusfoore jne, kuid nüüd on võimalik lisaks autouste pelgale avamisele telefoniga ka masinaid liigutada. Esitust läbiviiv Ubisofti esindaja haarabki lähedalseisva auto üle kontrolli ja lömastab selle kohe vastu seina. Läheduses patseerivad linlased ei tee seda märkamagi ja jalutavad rahumeeli lömmis kapotiga autost mööda, mis annab aimu tuimast tehisintellektist. Tegu on siiski huvitava funktsiooniga, mida saab kasutada näiteks vaenlaste tähelepanu hajutamiseks, kuid põgenemisel kiiremini rooli taha hüppamiseks. Lisaks sellele saab läbi telefoni vastu võtta missioone, tellida autosid, kuid ka kuulata muusikat. Lugude valik tundus olevalt üsna laialdane – nägime, kuidas eelnevalt mainitud ubisoftlane keris läbi mitmeid žanreid ja kategooriad. Telefoni ekraani ülaosas saab ka näha, kui palju on sulle kogunenud followere ehk järgijaid. Need käituvad Watch Dogs 2 kogemuspunktidena ja sobib hästi kokku nii mängu enda kui ka San Francisco tehnoloogialembelisusega.

Rääkides mängu asukohast, siis esmavaatlusel tundub San Francisco huvitav ja massiivne. Marcuse arsenalis oleva veel ühe uue vidina, väikese telefoni teel kontrollitava drooniga, lendame läheduses oleva torni tippu ning imetleme vaadet. Kesklinnas näeme pilvelõhkujate rägastikku ja kaugusesse sirutuvat hoonete jada, kuid on ka jõgesid, mis viivad kaugematele, vähem hoonestatud aladele. Üle veeteede kaarduvad pikad peenikesed sillad, nende seas mõistagi ka maailmakuulus Golden Gate Bridge. Kaart näib suurem kui esimese Watch Dogsi Chicago, kuid massiivne liivakast ei tähenda alati kvaliteetset sisu. Mida me Watch Dogs 2-s tegema hakkame?

Pulti haldav ubisoftlane võttis nüüd vastu kõrvalmissiooni, mille käigus peab Marcus siirduma jõeäärsele kaile kurjategijatele kohta kätte näitama. Pikka teed ei viitsi jalutada, seega avame telefoniga parklas seisva auto uksed ja asume teele. Sarnaselt seeria esimesele osale, näib autode juhitavus jätkuvalt lihtsustatult arkaadilik. Mööda linnatänavaid jõe poole kihutades jääb silma muljetavaldav detailirohkus, kuid Watch Dogs 2 ei ole kindlasti graafiliselt revolutsiooniline mäng. Tekstuurid on kaasaegsed, kuid mitte midagi eriliselt märkimisväärset.

Kaile jõudes annab Ubisofti esindaja sarnaselt varem nähtud Mafia III demole pressile valiku – kas me tahame näha kuulirahet või vaiksemat lähenemist? Ka siin otsustatakse teise variandi kasuks ja seega tuleb mängu veel üks Marcuse uutest vidinatest, väike telefoni teel kontrollitav auto. Tegu on seadmega, mida on vaenlastel raske märgata (see on siiski võimalik) ja suudab ka häkkida, mis tuleb kasuks tugeva valvega kohtades. Näemegi autot valvuritest ja õela väljanägemisega lambakoerast mööda vuramas ja ülakorrusel asuvat ust lahti häkkimas. Masinaga peab ka Marcuse juurde tagasi sõitma, et too saaks selle üles korjata. Vastasel juhul peab poodi uue järgi minema.

Edasi hüppame juba esimeses osas abiks olnud tõstuklifti ja laseme sellel end hoone katusele kergitada. Marcus kasutab veel ühte uut relva, taserit, et kurikaelu neid tapmata maha võtta, ja siseneb siis ruumi, kus asub info, mille peame varastama. Nüüd jääb üle vaid missioonialast põgeneda ja ülesanne ongi edukalt täidetud. Ekraanil vilgub meid seljale patsutav sõnum ja saame juurde ka hulga uusi järgijaid ehk kogemuspunkte. Mänguliselt on Watch Dogs 2 seega sarnane esimese osaga – missioonid tunduvad olevat väikestel aladel aset leidvad mõistatused, milles mängija ülesandeks on kas midagi varastada või keegi elimineerida ning pärast seda sündmuskohalt jalga lasta. See pole üllatav. Tegu on Ubisofti mängude puhul tavaliseks saanud valemiga, mida näeme palju ka Assassin’s Creedi seeria puhul. Fännid on selle üle juba varasemalt nurisenud, kuid tundub, et Watch Dogs 2 mugavustsoonist välja ei astu.

Veel näidatakse ajakirjanikele koosmängimisvõimalust. Kasutades taaskord Marcuse telefoni on mängijal võimalik sõpru oma mängu kutsuda ning nendega koos spetsiifiliselt ühismängu jaoks loodud missioone läbida. Ka siin püsib valem muutumatuna – kaks häkkerit peavad minema äärelinna slummidesse, et sealt midagi varastada. Silma hakkab agulite lagunevate puitmajade märgatavalt erinev väljanägemine võrreldes kesklinna steriilse terase ja klaasiga, kuid mängupilt jääb siiski samaks. Taaskord on olemas konkreetne missiooniala, kus on valvurid, sihtmärgid ja lademetes asju, mida häkkida. Koosmängimismissioon on seega pea äravahetamiseni sarnane pressile näidatud üksikmänguosaga. Lihtsalt häkkereid on kaks.

Demo lõppedes vajun taaskord Ubisoft pressiala baaripukile. Olen äsja nähtu suhtes ambivalentsel seisukohal. Watch Dogs 2 on jätkuvalt äratuntavalt Watch Dogs, mis on samaaegselt nii hea kui ka halb. Mul isiklikult on seeria esimesest osast pigem positiivsed mälestused, kuid kasvuruumi oli teosel samuti küllalt. Ühe korraliku järje ülesanne peaks olema vigade parandus ja ideede edasiarendus, kuid ma pole kindel, kas seda on Watch Dogs 2 puhul tehtud. Kaks aastat tagasi kirjutasin esimese Watch Dogsi arvustuses: „Saab siis loota, et teine WATCH_DOGS tuleb sama suur samm õiges suunas nagu seda oli viis aastat tagasi teine Assassin’s Creed.“ Gamescomil nähtu põhjal pole ma kindel, kas mu palved saavad vastatud. Tõde selgub 15. novembril, mil Watch Dogs 2 jõuab PlayStation 4, Xbox One’i ja PC kasutajateni.