Kas Suicide Squadi mobiilimäng ajendab suitsiidile??

See, et koos uue menuka linateosega tuleb kaasa keskpärane videomäng, ei ole enam ammu uudiseks. Kui aga vaid mõne aasta eest saime nn filmimänge „nautida“ tavapärastel kodukonsoolidel, siis viimaste aastate jooksul on need liikunud mobiilsematele platvormidele. Kindlasti saab üheks süüdlaseks pidada tunduvalt kokkuhoidlikumat arendusprotsessi, aga samuti ka suuremat publikut – nutiseadmeid omab pea igaüks ning tavaline mängukonsool on nende kõrval tunduvalt haruldasem. Üldjuhul on need mängud (eriti nüüd) kohutavad, koledad, halvad ning üheülbalised. Ma ei hakka näpuga näitama, aga hiljuti kinodesse jõudnud (ja kriitikuid pettuma pannud) „Suicide Squadi“ (tasuta) mänguversioon Suicide Squad: Special Ops ilmus just nimelt nutiseadmetel (saadaval ka PC ja Maci platvormidel).

Suicide Squad: Special Ops leiab aset filmiuniversumis, mille kohta olen praeguseks hetkeks vist piisavalt öelnud. Teades, milliseks osutus filmi kliimaks, võin vaid oletada, et mängu tegevus leiab aset pisut enne seda (sellele vihjavad ka vastutulevate vastaste hordid). Teose mängitavus on ülimalt lihtsakoeline – mängija seisab vastamisi hunniku pahalastega, kes enne järgmise raundi algust hävitada tuleb. Lihtsakoeliselt seletatuna on tegemist lainetepõhise „tulistamismänguga“ ning toda viimast sõna hoian jutumärkides, kuna kogu tulistamine ekraanil toimub automaatselt siis, kui mängija on vastastele piisavalt lähedal. Kõik see märul leiab aset maailmas, mis peale igat lainet uue areeni avab. Lõpptulemuseks on ringiratast käiv suuremate alade ja väiksemate koridoride süsteem (see on lahkelt öeldud). See peaks tooma variatsiooni, ent kiirelt saab selgeks, millised kohad on vastaste efektiivsemaks nottimiseks paslikumad ja millised mitte.

Mängija saab valida kolme erineva tegelase vahel: Deadshot, Harley Quinn ning El Diablo. Deadshot kasutab vastaste hävitamiseks automaatrelva ja randmetel paiknevaid püstolilaadseid tooteid, Harley peksab pahalasi kurikaga või tulistab neid püstoliga ning El Diablo põletab kurjamid tuhaks. Mängitavuse poolest saan ma väga hästi aru, miks viimane neist tegelastest teosesse lisati – El Diablo tulevõimed lisavad vajaminevat variatsiooni ning Kapten Boomerangi bumerangid oleks jäänud tõenäoliselt pisut magedaks – ent kui võtta arvesse filmi narratiivi, paneb mehe otsus kergekäeliselt leeke loopida pisut kukalt kratsima (võibolla võtan ma seda liiga tõsiselt?). Igal tegelasel on ka erivõime, mille tõhusus on varieeruv – Deadshoti aegluubis aset leidvad täpsuslasud on kehva kontrollskeemi tõttu näiteks tunduvalt kasutumad kui El Diablo lõõmav vihapurse, mis ekraani vaenlastest puhtaks teeb.

Ma pole kunagi aru saanud põhjusest, miks nutiseadmetele esimese isiku vaates tulistamismänge tehakse, sest nende kontrollskeem ei ole mitte kuidagi hea ega kasutajasõbralik. Oma pöialde ekraani peal libistamine on kohmetu ning kuna sel puudub igasugune füüsiline tagasiside, olen ma alati tunnistajaks vaatepildile, kus mu tegelase vaatenurk vaid harva paigal püsib. Siinkohal tulevad mängu ka tegelaste erinevused – laiahaardelisemalt hävitustööd tegeva El Diablo sihik püsib stabiilsemana tema tulirelvi kasutavatest kamraadidest (Harley kurikat kasutades püsib ekraan samuti rahulikum). Mängu graafiline ilme on nii disaini kui ka üleüldise väljanägemise mõistes keskpärane ning isegi kõige madalamatel graafikasätetel (mis on, tuleb välja, a thing mobiilimängude maailmas) ei voola kaadrisagedus nii sujuvalt kui ta seda teha võiks, rikkudes „mänguelamust“. Tegemist ei ole hea mänguga, ent samas on ta peaaegu võrdväärne filmi kvaliteediga. Mõlemad olid nii halvad, et neid sai nautida teatud irooniaga.

Te võibolla küsite: „Sten, miks sa seda üldse mängisid?“

Sest mul ei olnud lennureisil Münchenist Kölni mitte midagi muud teha.