Ma proovisin PlayStation VR-i ja mulle meeldis, mida ma nägin

Ühel hetkel istusin ma kollasel tugitoolil, käes unustuse hõlma vajunud PlayStation Move’i puldid. Järgmisel hetkel aga juba Inglismaal toodetud auto kõrvalistmel, käes automaatrelv, kõrvades kajamas kuulivilin ning autot juhtiva kamraadi aktsent.

Virtuaalreaalsus on juba ammu, noh… reaalsus. Tänu oma aastatepikkusele tegevusele videomängude vallas, olen suutnud ära proovida kõik suured ning tähtsad ja vähemtähtsad VR-seadmed. Olen enda peas hoidnud Oculus Rifti kõiki versioone, nautinud HTC Vive’i rikkalikku kogemust ning hoidnud silme ees mobiili, mis on asetatud pappkarbi sisse. Vaid üks seade on suutnud minu eest ära põigelda. Kuid mitte enam – ma olen ära proovinud PlayStation VR-i ning võin väita, et mulle meeldis see, mida ma nägin.

Sony virtuaalreaalsusprillid peidavad endas FullHD OLED ekraani. Mängude visuaalne ilme on sellest tulenevalt igati eeskujulik, kuid nagu virtuaalreaalsuse puhul teadupärast tavaks on, ei ole niivõrd tähtis graafika, vaid üleüldine elamus. Selles valdkonnas PlayStation VR risti ette ei löö ning kõik proovitud mängud andsid väga hea elamuse (olgu öeldud, et ma ei proovinud kõiki mänge, mis kohapeal saadaval olid). Seade ise on kaalu poolest üllatavalt kerge ning vägagi kasutajasõbralik. Prillide päheasetamine ning korraliku fookuspunkti leidmine ei ole aegavõttev projekt vaid lihtsalt sekundite küsimus. Võrreldes n-ö konkurentidega on kasutajasõbralikkus kindlasti üks suurimaid plusspunkte PlayStation VR-i muljetavaldavas arsenalis.

Esimene lühike demo asetas mind liikuva auto kõrvalistmele, kus sain teha tavapäraseid kaassõitja tegevusi – avada kindalaegast, kruttida raadiokanaleid, avada sõidu pealt autoust, et vaadata, kuidas maantee kiirelt mööda tuhiseb… Move’i puldid simuleerivad piisavalt hästi seda kogemust, mida seni on pakkunud HTC Vive’i käepikendused ning loodetavasti hakkavad pakkuma ka Rifti Oculus Touch kontrollerid.

Demopäeva vaieldamatuks kõrgpunktiks oli rööbastele pandud esimese isiku vaates õudustulistamine Until Dawn: Rush of Blood. Andsin endast kõik, et pimedas kõhedas metsas ning sellele järgnevas ohte täis hüljatud lõbustuspargis külma närvi säilitada. Enda mängukorrale eelnevalt nautisin aga kergelt ehmuva Andri reaktsioone pimeduse varjust välja hüppavatele kurjamitele. Ilmselgelt ei tohiks antud elamus kedagi külmaks jätta. Rush of Blood annab järjekordselt tõestust faktile, et virtuaalreaalsus tõstab õudusmängude tõhusust mitme pügala võrra.

Proovisin veel mõnda demot, ent nendest rääkimine keelati juba eos ära. Võin väita vaid seda, et virtuaalreaalsusmootor töötas kõrgetel tuuridel ning silme ees ekraanil nähtu ja kogetu kandus pisut ka mu kõhuõõnsustesse, tekitades seal õõnsa tunde. Batmani kahjuks kohapeal ei olnud, tema VR-mängu samuti mitte (heh). Kokkuvõtvalt võin esmamulje alusel väita, et Sony VR-seade on igati eeskujulik ning kui vähegi võimalik, tasub selle soetamisele mõelda.

PlayStation VR ilmub 13. oktoobril.