Rutiin muudab Universumi üksildaseks kohaks…

18 kvintiljonit planeeti.

Täpselt (või oleks õigem öelda umbes) nii suur on No Man’s Sky Universum. See on arvuliselt mõõdetav paberil, ent reaalselt ei jõua meist mitte keegi neist igaühte avastada. Isegi murdosa leidmine jääb meie jaoks kättesaamatuks saavutuseks. Fakt, et tähesüsteemid, planeedid, nende floora ja fauna – kõik, mille olen avastanud ning ka uue nimega sisse õnnistanud – jäävad vaid minu mälestusteks ning tõenäous, et keegi kunagi kuskil avastab mu kassi nime kandva elaja (planeedil Eston Kohver) on 0.01%. Kui sedagi. No Man’s Sky Universum on tõega üksildane paik.

Ja see on kurb. Ent mitte seetõttu, et ma oleksin enne mängu ilmumist ekslikult aru saanud või ridade vahelt välja lugenud, et ma saan koos sõpradega kosmost vallutada. Tegelikult ei oodanud ma midagi, sest mitte ainult ei olnud kellelgi päris selge, mis sorti mänguga on tegu, vaid hoidsin ennast eemal pigem selleks, et üllatuda. Rabada mind No Man’s Sky aga ei suutnud, vähemalt mitte oma mängitavusega.

Mäng algas sellega, et ma ärkasin oma katkise kosmoselaeva kõrval. See on kõik – ei mingeid ilusaid ega koledaid mälestusi, ei mingit põhjust, miks mu ustav sõiduvahend tollel hetkel koledal kombel suitses. Ainus asi, mis mind vähegi motiveeris, oli ekraani all paremas nurgas kükitav pisike sinine kastike, mis käskis mul teatuid elemente otsida. Neid kasutades pidin parandama oma laeva ning seejärel planeedilt lahkuma. Enne seda küsis aga üks punane kera, kas ma tahan jälgida Atlase teed või avastada kosmost individuaalselt. Valisin teise variandi.

Uueks ülesandeks sai järgmisesse tähesüsteemi reisimine. Selle tarbeks oli vaja valmis ehitada hüperruumis liikumist hõlbustav ajam, mille komponentide jahtimisel mäng pisut veel mu kätt hoidis. Samal ajal külastasin praeguse tähesüsteemi erinevaid planeete, pannes neile nimed ning uurides nende pinnal asuvaid loomi, taimi ning erinevaid baasjaamu. Vahel jäid mu teele ette ruunid, mis õpetasid mulle tulnukrasside keelt üksikute sõnade kaupa. Baasjaamad nägid välja kõik väljavahetamiseni sarnased, neis kükitavaid tulnukaid jäi minu teele ette vaid kaks erinevat. Olen kuulnud jutte ka kolmandast. Milline rikkalik universum!

Tegevused saavad kiirelt selgeks. Maandu planeedile. Skänni ära kõik taimed ja olendid. Anna neile nimed, et raha teenida. Kogu taimedest ja kivimitest vajaminevaid materjale, mis on täpselt sama välimuse ja kujuga, mis eelmiselgi planeedil. Hoia korras oma skafander ja tööriist, toppides nendesse eelnevalt mainitud materjale. Satu peale geneerilistele ehitistele, mida asustavad üksikud tulnukad, kellega suhtlemine on pea et võimatu. Satu peale geneerilistele tugipunktidele, mida ei asusta peale geneerilist varandust pakkuvate kastide mitte keegi. Satu peale geneerilistele tugipunktidele, mis võimaldavad ärritavalt ahtaid inventare suurendada ühe või kahe ruudu võrra. Satu peale uuendustele, mis muudavad kosmoses seiklemise vaid õige pisut talutavamaks. Vaata IGAL planeedil ringi lendavaid korrakaitseroboteid ning imesta, miks nad seal on. Murra pead selle üle, kus on kõik (lisaks nendele üksikutele tugijaamades redutavatele tüüpidele) intelligentsed tulnukad. Kus on tihedad asustused?

Olen tihti kuulnud (ja lugenud) väidet, et see mäng pakub enneolematut vabadust ning avastamisrõõmu. See on sulaselge vale või äärmisel juhul konkreetne väärarusaam. Mängitavuse erinevad tahud (mida ei ole just väga palju) saavad kiirelt selgeks, peale mida tuleb mõistmine, et No Man’s Sky on oma arvukatele planeetidele ja tähesüsteemidele äärmiselt kitsas ning kammitsev. Vabadus, millest igal pool juttu tehakse, pole mitte midagi muud kui lihtne illusioon – ma olen lõksus pealiskaudses mängitavuse ringis.

Avastamine on pinnapealne. Uus loom? Neid jalgu nägin kaks planeeti tagasi, seda pead eelmises tähesüsteemis. Mida rohkem erinevate planeetide külastamisi vöö alla koguneb, seda selgemaks saab see mikstuur, millest olendid ja asupaigad kokku on pandud; eri elemendid muutuvad tuttavaks, maatriks hakkab taustal jooksma, piltlikult muidugi. Selle kasuks ei räägi ka lugematud erinevad kuulatud podcastid, kus hakkavad korduma samad lood sarnastest avastustest. Justkui ei olekski külastatud matemaatilise täpsusega poolsuvaliselt genereeritud planeete, vaid ranget joont jälgivat teed.

Ma ei väida, et No Man’s Sky sarnastel teostel tänapäeva mängumaastikul kohta ei ole, pigem vastupidi – ajal, mil valdav enamus meie virtuaalsest meelelahutusest keerleb peamiselt vägivalla ja tapmise ümber, on üksinda kosmoses ekslemine heaks vahelduseks. Samas, kui mäng annab mulle minimaalselt põhjuseid, miks järgmisele planeedile sõita, et materjale koguda, et järgmisesse tähesüsteemi sõita… siis miks peaksin ma seda üldse mängima? Ning ei, pidevad teated mu ekraanil järjekordsetest kasututest saavutustest (Palju õnne mulle, kõndisin järjekordsed 500 meetrit!) ei ole piisavaks auhinnaks, mis vabandaks välja poole vaatevälja hõivamise ning mängitavuse haavamise.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam hakkab No Man’s Sky meenutama ühte teist videomängu, mille väljumisele eelnesid suured lubadused, ent kohale jõudes polnud peale äärmiselt ilusa kesta mitte midagi järgi jäänud… Äkki parandab aeg ka sel korral haavad?