Shadow Tactics on mäng, mida ma ei teadnud, et tahan!

Kui augustikuus gamescomil käisime, oli me esimeste päevade graafik tihedalt täis kohtumisi ja intervjuusid erinevate mänguarendajatega, et näha ja proovida ära suuremad ja väiksemad ägedad teosed. Kõik oli ette planeeritud ning muudatusi kavas ei olnud. Aga nagu elul ikka, visati ka meie graafiku kodaratesse üks väike mutrivõti, mille tulemusena me ühe indie-mängu esitlusele ei jõudnudki. Selgus aga, et see ei olnudki halb, sest juhuse tahtel saime võimaluse tutvuda teosega nagu Shadow Tactics: Blade of the Shogun. Mul on hea meel, et nii läks, sest Shadow Tactics oli oi kui äge!

Tegemist on reaalaja taktikamänguga, mis paneb suurt rõhku hiilimisele ja märkamatuna jäädes oma eesmärkide saavutamisele. Esitlusel rääkis mängu üks arendajatest Shadow Tacticsi suurimatest mõjutajatest ning üks nimedest, mis jutust läbi käis, oli minulegi tuttav – Desperados. Nimetatud mänguga puutusin kokku kunagi lapsepõlves, kui hommikuhelveste karbist kukkus välja just selle seeria esikteose Wanted Dead or Alive demoplaat. Ka seal oli tähtis vastased võimalikult märkamatult eemaldada, ent olles alati pigem olnud arvutivõõras inimene, on Desperadose esimese osa demolevel mul tänini alistamata. Tegu on tõenäoliselt ühe mu suurima kahetsusega videomängude vallas. Sellele vaatamata meeldis mulle selle idee ja visuaalne teostus (ehk isomeetriline vaade) väga ning just needsamad positiivsed emotsioonid kutsus esile ka Shadow Tactics: Blade of the Shoguni nägemine.

Meile näidatud tasemes oli eesmärgiks salaja vaenlaste laagrisse hiilimine, sihtmärgi tee mürgitamine ning täpselt sama märkamatult nelja tuule poole kadumine. Selle demonstreerimiseks kasutati kahte tegelast – nendeks olid nõtke ninja Hayato ning lõkse kasutav Yuki. Lisaks nendele toob täismäng kaasa veel kolm tegelast, kes kõik üksteisest enda omaduste ja võimete poolest erinevad. Tiimikaaslaste omavaheline kombineerimine iga ettesattuva ülesande puhul saab Shadow Tacticsi puhul tõenäoliselt olema üheks mitmest huvitavast aspektist. Lõppmäng pakub 13 omanäolist kaarti, millel ringi hiilida ning feodaal-ajastu Jaapani keskkondi nautida. Mänguaega lubas esitleja meile umbes 25 tunni jagu, mis saab tähendada vaid seda, et tasemed on massiivsed. Kuna tegu on pigem avatumate liivakastidega, on ka uuesti läbimängimise väärtus olemas, sest erinevaid strateegiaid ja võimalusi on taolistes mängudes reeglina rohkelt. Enam ei tohiks tulla vist üllatusena, kui ütlen, et kõnealusest teosest on saanud kiirelt (ja pisut üllatuslikult) üks mu lähituleviku oodatuim videomäng.

Shadow Tactics: Blade of the Shogun peaks kõigi eelduste kohaselt PC, Maci ja Linuxi peale jõudma selle aasta 6. detsembril, PlayStation 4 ja Xbox One’i omanikud peavad ootama 2017. aasta alguseni.

Ma olen elevil, sest see tundub minu jaoks justkui ideaalne jõulukink.