ARVUSTUS: Batman: Arkham VR

Internetis on juba aastaid ringi liikunud ütlus, mille kohaselt peaks inimene jääma iseendaks. Välja arvatud siis, kui on võimalus olla Batman. Sel juhul tuleks alati olla Batman. Just selle võimaluse annab mänguritele Rocksteady uusim (ja ülima tõenäosusega ka nende viimane) Pimeduse Rüütli seiklus, mis leiab aset virtuaalreaalsuses.

Hetkel vaid Sony uusima VR-seadme PlayStation VR peal leiduv Batman: Arkham VR (jah, ma tean, ühes lauses on hästi palju VR-i) täidab meie kõikide salajase soovi olla Gothami kaitsja vähemalt tund aega. Sest väga palju kauem antud mäng ei kesta. See on aga kurb, kuna tegemist on äärmiselt ägeda elamusega… mis lubab Batmanina korda saata erinevaid rumalusi:

Kui jätta kõrvale kõik peegliesised tibutantsud ning Alfredi loopimise kõikide kättesaadavate vahenditega, on Batman: Arkham VR võrratu pilguheit Bruce Wayne’i alter ego tegemistesse ning ühe isehakanud korrakaitsja rutiinsesse ellu – salajased käigud, unetud ööd, ohtralt keretäit nuiavaid närukaelasid, lahendamist vajavad kuritööd…

Batmani VR-seiklusest on raske ilma midagi reetmata rääkida, seda just eelkõige tema kestvuse tõttu. Lühida narratiivi tõukab käima Batmani vajadus leida tema kaaslased, Nightwing ja Robin. Mängu rõhk on sel korral asetatud tasemete avastamisele ning Arkhami põhimängudes väheseks jäänud (lihtsakoelisele) detektiivitööle – paljud asjad saavad lahendatud keskkondi skanneerides ning virtuaalpuslesid kokku pannes. Küllaltki naljakal kombel ei puudu ka Batman: Arkham VR-ist ühe korrapärase Batmani loo traditsiooniline (ent üsna, üsna kulunud) element – tema vanemate surm. Ent sel korral saab seda kogeda vahetult esimese isiku vaates. Virtuaalreaaluses.

Daamid ja härrad – tulevik on kohale jõudnud.

Mäng näeb väga hea välja ning osaliselt näitab, kuivõrd limiteeritud PlayStation VR oma tegelikult vägagi viisakate tehniliste näitajatega on. Batkoopas avanev võimalus tegelaskujusid vaid sentimeetrite kauguselt vaadelda lihtsalt karjub teravamat ja selgemat pilti pakkuva ekraani järele.

Mõningaid tehnilisi viperusi esineb teoses veelgi. Suurimaks ärritajaks on vast Move’i pultide ja mängu omavaheline pisut ebastabiilne suhtlus. Asju käes hoides on märgata kerget tõmblemist, mis nende vaatlemisel ja/või tekstide lugemisel häirima võib hakata. Õnneks on need kohad pigem harvad ning taoline esemete lähedalt uurimine ei ole kohustuslik element mängus progressi tegemiseks.

Batman: Arkham VR on siiski nauditav kogemus, mis jätab enamat tahtma. Tegemist on suurepärase näitega, kuidas inimene võib ennast virtuaalreaalsusesse unustada ning ka päriselt uskuma hakata, et just tema ongi Pimeduse Rüütel.