Andmekandjate ABC tavakasutajale

Kõik mängurid kasutavad andmekandjaid, eelkõige just oma mängude hoiustamiseks. Räägime veidi sellest, millised üldse olemas on ning kuidas ja mille jaoks neid veel kasutada saab .

Kõvakettad ehk HDD

Kõvakettad on eksisteerinud aastakümneid, kuid tänaseks päevaks on nende kuldajastu läbi saanud ning need leiavad üha harvemini kasutust arvutite (eelkõige moodsate lipulaeva mudelite) andmehoidlatena. Vaatamata sellele, et turul leidub väledamaid alternatiive, on HDD suuremahuliste failide (näiteks videomängude, filmide, muusika, piltide) hoiustamiseks igati sobilikud, kuna nende andmete kättesaamine ei nõua otseselt andmehoidja kiiret lugemis- ja kirjutamiskiirust. Seega on kõvaketaste kasutamine antud juhul  isegi soovitatav.

Tööpõhimõte

Kõvaketta tööpõhimõte seisneb selles, et elemendi korpuses on üks või ka mitu ketast (sellest tulenebki nimetus „kõvaketas“), millele magnetiliselt salvestatakse ja kust hiljem loetakse andmeid kirjutamis-lugemispea abil. Kettaid ja lugemispäid võib seadmes olla mitu, nende arv mõjutab nii lugemis/kirjutamiskiirust kui tarbitava voolu hulka. Viimane omakorda toob kaasa temperatuuri tõusu. Kõrged temperatuurid soodustavad kõvaketaste kiiremat kulumist, mistõttu soovitatakse need paigutada hästi ventileeritud kohtadesse. Kuna kõvaketas koosneb liikuvatest osadest, võivad sellel hoiustatavad andmed sattuda ohtu kui seadet selle töötamise ajal liigutatakse või väristatakse.

Kõvaketaste mahud on viimaste aastate jooksul näinud tohutut kasvu – kui 2006. aastal oli  kõvaketta keskmiseks mahuks 100-250 GB, siis tänapäeval nõutakse HDD-lt vähemalt 1 TB (ehk 1024 GB) mahtu, millele tihtipeale lisandub veel paar mitmesaja gigabaidist andmekandjat. Tänapäeval on mahukaim tarbijatele suunatud kõvaketas BarraCuda 10 TB Seagate’ilt. IT-süsteemide ja ettevõtluse maailmas on  10-terabaidised kõvakettad olnud kasutuses aastaid – hetkel on populaarsed  heeliumiga täidetud kõvakettad. Kuna heeliumi tihedus õhust on seitse korda väiksem, saavad kettad kergemini pöörelda, tekitades vähem turbulentsi. See omakorda võimaldab lisada rohkem kettaid ühte korpusesse ja vähendada ka seadmete energiatarbimist. Samas on sellised kõvakettad kordades kallimad kui tavakasutajatele mõeldud eksemplarid.

Pooljuhtkettad ehk SSD

Pooljuhtkettad on samuti turul olnud aastakümneid, kuid olid reeglina raskesti kättesaadavad oma väikeste tootmismahtude ja suure hinna tõttu. Esimene SATA III-liidesega (ehk sama viis, kuidas tavalisi kõvakettaid arvuti emaplaadiga tänapäeval ühendatakse) SSD ilmus turule alles 2009. aastal.

Tööpõhimõte

Pooljuhtketas põhineb flash-mälul, mis tähendab, et seadmes on füüsiliste ketaste ja andmelugemispeade asemel mälukiibid. SSD-d ja sellega varustatud seadet saab kaasas kanda, muretsemata sellel olevate andmete ohutuse pärast.  Õigupoolest ei tohi mälukiipidel põhinevat andmekandjat kõvakettaks nimetada, kuna SSD-s toimub andmete lugemine/kirjutamine ja hoiustamine teisiti kui traditsioonilises kõvakettas.

SSD-de suurimaks plussiks on nende kiirus – tänapäeval saavutavad väledamad pooljuhtkettad umbes 550-600 MB/sek lugemis- ja kirjutamiskiiruse. Suur töökiirus võimaldab arvutil laadida programme (k.a. operatsioonisüsteem ja videomängud) kordades kiiremini. SATA III-liides, mis võimaldab SSD-d arvuti külge kinnitada, on välkmälul põhineva andmekandjate arengus suureks pudelikaelaks, mistõttu hakkasid levima ka sellised liidesed nagu SATA Express, M.2 ja NVMe.

Erinevad meediaväljaanded on näidanud, et tavakasutajale ei ole kiirematest pooljuhtkettastest kasu, kuna hind ühe gigabaidi kohta on nende puhul nii suur, et kasutegur ei ole hinda väärt – M.2 SSD-d laeb näiteks Windowsi kolme sekundiga, kolm korda odavam SATA III-SSD puhul oleks see aeg aga viis sekundit. Suurema läbilaskevõimega andmekandjatest lõikavad kõige rohkem kasu  loovtööga tegelevad inimesed.

Andmekandjad konsoolides

Kõik tänapäeva konsoolid on varustatud samade andmekandjatega nagu tavaarvutidki. See tähendab, et soovi korral saate oma 40-gigabaidise PS3, 500-gigabaidise Xbox One S või PS4 andmekandja asendada võimsama ja mahukama kõvaketta või pooljuhtkettaga. Samas aga peab arvestama, et kõik 8. põlvkonna konsoolid kasutavad vananenud SATA II-liidest, nii et uus kõvaketas märgatavat laadimisaja lühenemist endaga kahjuks kaasa ei too. Ainus konsool, mis kasutab SATA III-liidest, on PS4 Pro.

Samuti on konsoolides, nagu ka enamuses sülearvutites, kasutusel 2,5-tollised andmekandjad. Täissuuruses 3,5-tollised kõvakettad konsooli sisse ei mahu. Samas võib öelda, et SSD lühendab laadimisaegu keskmiselt poole võrra (nt. Bloodborne’is 30 sekundit PS4 kõvakettaga vs 15 sekundit uuendatud SSD-ga). Kas see on aga väärt kõvaketta uuendamist? Sellele küsimusele vastab igaüks ise.

Kokkuvõte

Siinkohal tõin pealiskaudse ülevaate hetkel turul leiduvatest andmekandjatest. Õnneks on SSD-de hinnad viimaste aastate jooksul langenud päris madalale, mis võimaldab paljudel entusiastidel muuta oma mängumasinaid väledamaks. Samas peab arvestama, et järgmise kahe aasta jooksul toimub suur SSD-de (ja mõnel määral ka HDD-de) hinnatõus seoses suure nõudluse ja väikese tootlusega – hinnad võivad tõusta kuni 30% võrra.

Loodetavasti seda ei juhtu!