ARVUSTUS: Final Fantasy XV

Ma mäletan, kui ma olin umbes üheksaaastane põnn ja hakati rääkima sellisest mängust nagu Final Fantasy Versus XIII, mis tundus palju süngem ja dramaatilisem kui ükski seeria eelnevatest teostest (jah, isegi kaheksandast mängust tumedam).

Mäng oli kadunud kuni 2013. aastani, mil arendajad väitsid, et PlayStation 3 pole võimeline stuudio tehnilistele ootustele vastama ning nüüd juba Final Fantasy XV nime kandev mäng tuleb järgmise generatsiooni konsoolidele. Pärast seda hakati teost aina edasi lükkama, kuid 2015. aastal sai mäng esimese demo – Episode Duscae – mis tuli kaasa Final Fantasy Type-0 soetamisel.

Aasta hiljem said kõik huvilised proovida uuendatud Platinum Demo, mis hõlmas juba muudetud võitlussüsteemi. Prooviversioon ise oli aga ekstreemselt lühike ja tegevust nappis. Septembris nägid Jaapani PSN-i kasutajad veel ühte demo (Judgement Disc), mis hõlmas mängu esimest peatükki ilma kõrvaliste tegevusteta.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on ühe kuulsaima videomänguseeria viieteistkümnes peatükk lõpuks füüsiliselt minu ees. Täiesti uskumatu!

Final Fantasy XV tegevus leiab aset alternatiivses tänapäevas, regioonis nimega Lucis. Peategelane, kroonprints Noctis Lucis Caelum, on teel oma pulma, et lõpetada sõda kahe suure impeeriumi vahel, kuid teel sinna ründavad pahalased printsi kodulinna ning tapavad ta isa. Siit algabki teekond tagasi koju, seejuures kogudes erinevaid võimeid ning jõudu Astrali-nimelistelt tegelastelt, kes on selle mängu vaste eelmistest Final Fantasy’test tuntud „summonitele“ – hiiglaslikud jumalad, kes on väga, väga võimsad ning kelle ülesanne on vaenlastele kohutava tugevusega üks-null teha.

Lugu on jaotatud neljateistkümneks peatükiks, millest mitte kõik ei leia aset avatud maailmas.  Loo kestvus on umbes 15-20 tundi, seeläbi jätkub tegevust ja lugu tükiks ajaks.

Mängu karakterid on kahjuks mängu kõige nõrgem osa. Peategelase arengut saab täheldada vaid teose kahe viimase peatüki vältel ning kõrvalised isikud kas kaovad täiesti ära või neist räägitakse väga vähe. Erinevalt eelnevatest Final Fantasy sarja osadest, on XV karakterite grupp fikseeritud ja tegelasi ei saa vahetada – Noctist saadavad tema ihukaitsja ja mentor Gladiolus, parim sõber ja fotograaf Prompto ning kuninglik taktik/kokk Ignis. Nende põhioskusi on võimalik arendada – näiteks Prompto saab teha rohkem pilte ning lisada neile uusi filtreid, seevastu Ignis leiab aga uusi retsepte, millega stimuleerida mängija oskusi ning pakkuda kaitset erinevate nõrkuste vastu, nagu konnaks muundumine või kivistumine.

Final Fantasy XV maailm on väga ilus – nii kõrbed, metsad kui ka mäed  on detailsed ning täidetud koletiste ja metsloomadega, kes varieeruvad väikestest nõrgukestest elukatest kuni varasematest mängudest tuntud superbossideni, kelle alistamiseks võib kuluda kümneid minuteid. Muusika on samuti absoluutselt imeline. Helitiim on teinud võrratut tööd ning mängus leidub muusikat näiteks ka Afrojacki-nimeliselt artistilt; mängu nimilugu „Stand By Me“ on esitatud aga Florence + The Machine’i poolt. Teretulnud lisanduseks on võimalus end autos sõites nostalgialainele keerata ja kuulata eelnevate Final Fantasy‘te muusikat. Albumeid saab osta mitmetest kaardile puistatud tanklatest.

Tegevusest vajaka ei jää, kuna kõrvalmissioone on sadu. Tihti on aga enamus neist antud sama tegelase poolt ning eesmärgid – olgu nendeks kas konnade kogumine või surnud jahimeeste nimeplaatide otsimine – suurel määral ei varieeru. Võimalus on ka ise jahile minna, võttes ette kas nõrgemaid elukaid või suuremaid bosse. Edukas jaht auhindab Noctist tärnidega ning võimaldab tal ette võtta aina keerukamaid väljakutseid. Lisaks on võimalik minna kalastama, mängida nutitelefonil pinball-mängu Justice Monsters Five, osaleda juba ikooniliseks kujunenud lindude Chocobode võiduajamistes sõprade vastu või siis takistusrajal ning proovida õnne areenil, vedades kihla koletiste võidušansside peale. Võimalusi aega surnuks lüüa on mitmeid.

Nagu igas Final Fantasy mängus, ei saa ka siin üle ega ümber koobastest. Neid on teoses veidi üle kümne, lisaks veel üks salajane koobas, kuhu on võimalik siseneda ainult peale mängu läbimist. Koopad kulmineeruvad enamasti bossiga, kelle seljatamisel saab mängija ligi ammusurnud valitseja krüptile. Hauarüüstamise mõte seisneb kuninglike relvade otsingutes, et nende müstiline jõud endasse imeda. Iga uue iidse tapri jõud suurendab Noctise Armigeri-nimelist oskust ja muudab teda ajapikku tugevamaks. Peategelase kasutada on kuni kuusteist relva, mis varieeruvad  kilpidest ja vibudest kuni mõõkade ja skeptriteni.

Niisiis. Kümme aastat ootamist on lõpuks läbi… ning minu jaoks tasus ootamine ennast ära. Kuigi tegelased ja kõrvalülesanded jätavad soovida, korvab mäng puudujäägid emotsionaalse loo, imelise maailma ning võrratu muusikaga. Nagu kõnealuse seeria puhul juba tavaks on saanud, küsitakse ka selle Final Fantasy mängu kohta ühte olulist küsimust – kas FFXV sobib mängijale, kes pole varem ühegi antud seeria mänguga kokku puutunud? Kuna laadimisel ütleb teos lausa ise, et on mõeldud nii esmakordselt mängijatele kui ka vanakooli fännidele, võib julgelt öelda, et Final Fantasy XV on selle aasta rollimänguelamus, mida võib julgelt soovitada kõikidel mängida.