Knack 2. Kas on vaja öelda enamat?

Knack oli mäng. Sel oli graafika ja mängumehaanika, samuti oli selle külge poogitud ka narratiiv. See oli kohustuslik linnuke tabelis – PlayStation 4 vajas ilmumise hetkel mänge, mis näitaksid, milleks konsool suuteline on ja Knack oli just ideaalne kohatäide. Ekraan oli täis efekte ja detaile, kuna teose nimitegelane koosnes väiksematest ja suurematest osakestest, sel oli algus ja lõpp, plaat oli ümmargune ning mahtus täpselt konsooli sisse ära.

Mäng ise oli aga meeletult igav märuliplatvormikas, millel kestvust umbes 10 tunni jagu ning seda oli 8,5 tundi liiga palju! Hinded iseloomustasid ilmekalt kuivõrd keskpärase üllitisega tegu on ja leida inimesi, kes sellele mängule järge ootasid, on sama tõenäoline kui [sisesta mingi arulage ja võimatu võrdlus siia].

Aga nad siiski tegid seda.

Jah, möödunud nädalavahetusel toimunud PlayStation Experience ei hiilanud vaid sellega, et kuulutati välja terve posu teisi väiksemaid ja suuremaid mänge (nagu seda olid The Last of Us Part II ja Uncharted: The Lost Legacy) – oma poolteist minutit kuulsust rabas endale ka Knack 2 treiler.

Mul hakkas seda vaadates igav juba 34. sekundil.