Minu esimene kokkupuude Resident Evil 7-ga…

Mulle ei ole kunagi õudusmängud väga meeldinud. See on tegelikult üpris huvitav, sest näiteks filmide puhul on õudus üks minu lemmikžanre. Ülima tõenäosusega saab siinkohal süüdistada seda, et kui filmides saan ma jälgida, kuidas teised inimesed end eluohtlikest situatsioonidest leiavad, siis mängude puhul pean ise üksi pimedates metsades ja hüljatud mõisates ekslema, üleloomulike kurjamitega rinda pistma või maniakaalsete mõrtsukate eest põgenema, samal ajal märkamatuks jäädes. Ei, see ei ole olukord, milles ma end mugavalt tunnen!

Minu suhe Resident Eviliga ei ole samuti just kiiduväärt. Ma pole kunagi olnud eriline fänn ning rohkem kui mõne minuti olen mänginud vaid neid uuemaid. Noh, neid tulistamismänge, kus on vähe õudust, aga rohkelt rusikaga kivirahnu peksmist. Kui me esmakordselt Resident Evil 7 demo nägime, tekkis mul aga huvi, sest see meenutas P.T.-d, mis oli küll õudusmängu laadne toode (ning seega miski, millest ma tavaliselt oleks eemale pidanud hoiduma), ent mis mulle tohutult meeldis oma suurepärase atmosfääri ja omapära tõttu. Tegu oli õnnestunud näitega toote müümisest sihtgrupile, kes ei ole sellest algselt väga huvitatud. Igatahes, eelmise aasta juulikuus proovisime me Andriga mõlemad The Beginning Hour demo, hiljem aga juba PlayStation VR-i abil Kitchen-nimelist lühiteost. Mõlemad korrad olid hirmsad.

Nüüd aga liigume ajas edasi, tänasesse päeva. PlayStation 4 konsoolis puhkab ka praegusel hetkel Resident Evil 7 plaat, aga mängumasin ise on välja lülitatud. Mitte seetõttu, et mulle uus RE ei meeldiks või et tegu oleks halva mänguga. Vastupidi – tegemist on väga efektiivse õudusmänguga, mis tähendab, et ma ei ole kindel, millal (või kas üldse) ma selle lõpuni mängin. Esimene tund oli liiga pingeline!

Kuigi tegevus viis mind demost tuttavasse majja, olid mu kaelakarvad esimesest hetkest alates turris. See oli taaskord täiesti võõras territoorium ning olgugi, et üldjoontes nägin neid samu seinu, lagesid ning põrandaid, peitsid nad endas piisavalt uudsust, et minusse umbusku ja kahtlusi süstida. „Kas ma olen kindel, et sellest pimedast koridorist äkitselt keegi minu poole ei söösta? Äkki siiski pööran ringi ja vaatan uuesti!“ Ei, ei olnud seal kedagi. Aga oleks võinud olla, seega parem karta kui kahetseda.

Ma olin pinges, kui trepist üles läksin, ja pinges, kui trepist alla läksin. Ma olin pinges iga ukse avamise puhul ning kui sattusin redeli juurde, millest demos polnud võimalik üles ronida, keerasin esimesel korral otsa ümber: „Äkki… äkki jäi mul midagi nägemata, ma igaks juhuks uurin veel korra teisi tubasid.“ Kahjuks olid kõik saladused ja esemed üles leitud ning teisel korral pidin raske südamega redelist alla minema. Neetud.

Kui ma mängimise viimaks lõpetasin, lugesin endal kokku vähemalt kümme südamerabandust ning igavese mentaalse trauma. Nüüd tahaks aga kiirelt sinna kõledasse majja tagasi minna. Tegelikult üldse ei julge… aga tahaks siiski! Resident Evil 7, miks sa küll mängid minuga nii!