Steni TOP 5 suurimat pettumust aastal 2016

Eelmisel aastal ilmus niivõrd palju häid videomänge, et mul tekkis raskusi, millised neist enda kümne parima hulka lisada! Ometigi ei olnud 2016. aasta puhul tegu veatu tulemusega, sest et aru saada, kuivõrd head need väga head mängud on, tuleb vahelduseks kätt proovida ka pisut kehvemate teostega. Allolevas nimekirjas leiduvad videomängud ei pruugi kõik üdini halvad olla, ent ühel või teisel moel valmistasid nad mulle pettumuse sellegipoolest…

Mirror’s Edge: Catalyst

Kui ma seda nimekirja koostama hakkasin, kirjutasin ma Mirror’s Edge: Catalysti nime kogemata kaks korda! Ma arvan, et see peaks olema piisavaks näitajaks, kuivõrd suure pettumusega tegu oli ning sellest on kahju. Seeria esimene mäng oli minimalistliku stiiliga adrenaliinirohke parkuurisimulaator, mis kiirelt kultusestaatusesse tõusis. Teise osa puhul üritati kõike paremini ja rohkem teha… aga ebaõnnestuti. Mängu lisati avatud maailm, mis oli tühi ja igav ning üldjoontes tarbetu, sest suurem osa missioonidest leidsid aset siiski kinnistes, ülejäänud maailmast eraldatud tasemetes. Tekib küsimus, et milleks üldse mäng avatud maailmaga teha? Sest kuskile on vaja linnuke panna?

Mafia III

Mafia III algas niiiii hästi, lugu oli kaasahaarav ning põnevalt üles ehitatud, vaheanimatsioonid nägid suurepärased välja ja muusikavalik oli lausa niivõrd fantastiline, et me avaldasime terve kuu jooksul iga päev ühe pala mängu heliribalt. Mida rohkem tunde sai selle mängu seltsis aga veedetud, seda selgemaks sai kui palju rohkem arenduse eest vastutav Hangar 13 sellega vaeva oleks pidanud nägema. Võibolla peaks näpuga näitama ka väljastaja 2K suunas, kelle valvsa silma alt on viimastel aastatel läbi lipsanud mitu suurt ebaõnnestumist (vt. ka Battleborn, Evolve jt.). Ma mängisin selle mängu küll läbi, ent kui ma poleks seda teinud, ei oleks ma millestki erilisest ilma jäänud.

Titanfall 2

Teeme ühe asja selgeks – ma ei väida, et Titanfall 2 on halb mäng. See on kvaliteetselt tehtud, näeb väga hea välja ning tõenäoliselt on väärt suuremat osa kiitusest, mis sellele peale ilmumist on osaks saanud. See aga ei tähenda, et mäng mulle meeldinud oleks. Suvel, peale esmakordset proovimist, olin ma positiivselt meelestatud, ent järgmise nädala avatud beetatest tõi mind pilve pealt alla. See ei tundunud enam nagu see Titanfall, mida ma armastasin ning milles ma üsnagi osav olin. Tunnetus oli vale, kaardid tundusid kuidagi liigselt avatud ja tühjad ning mängulaadide ümber valitses pisike segadus. Lõppteose ilmudes ei olnud mul selle kohese üleskorjamise vastu huvi, ent pidev kiidusõnade valang inimeste poolt, kelle arvamust ma austan ja hindan (ja sobivasse ajaaknasse sattunud soodushind), ajendasid mind seda siiski soetama.

Lubati enneolematut ja uskumatuid riske võtvat üksikmängukampaaniat, ent see, mis ma sain, oli kõigest okei. Geneeriline sõjaväenarratiiv, olgu nende arsenalis nii suured robotid kui tahes, ei haaranud mind kaasa ja stereotüüpiline/klišeeline robotkaaslane, kes ei mõista sarkasmi, armastust ega huumorit, on niivõrd äranämmutatud kujund, et mind ei suutnud nö. värskena hoida ka need mõned üksikud huumorikillud, mis peategelase ja tema titaani dialoogist välja pudenesid. Siin ja seal leidus huvitavaid momente, ideid ja killukesi, aga neid oli liiga vähe. Üle võlli keeratud ning hullumeelne kampaania jäi kasutamata potentsiaali taha kinni. Mitmikmäng ei suutnud mind samuti võluda. Nagu juba varem mainitud sai, tundus kõik kuidagi… ebamugav. Harjumatu. Veider. See ei ole miski, mille alla ma sooviksin panna lugematuid tunde ning ausalt öelda ei mäleta ma hetkel, millal ma viimati Titanfall 2 mängisin. Esimese osa puhul alustasin ma progressiredelil ronimist algusest uuesti seitse korda, nüüd aga olen teinud paarkümmend matši ning tunnen, et piir on ees.

Mighty No. 9

Ma kunagi arvasin, et mulle meeldivad Mega Mani mängud rohkem kui päriselt ning kui ma kuulsin, et seeria autori Keiji Inafune plaan spirituaalse järje tegemiseks Kickstarteris raha koguda osutus enam kui edukaks, olin ma elevil. Mighty No. 9 tundus nagu veatu kontseptsioon, sest traditsioonilist Mega Mani on raske (kuigi mitte võimatu) halvasti teha. Ja siis ta venis ja venis ja venis ja minu ootused, lootused ja usk aina kahanesid ja kahanesid ja kahanesid. Siis tuli mäng välja, kõik nõustusid, et see on halb ning mina piirdusin ainult demo mängimisega. Ka see oli liiga palju. Lisaks sain ma aru, et tegelikult mulle Mega Man nii väga ei imponeerigi.

ReCore

Mulle meeldis ReCore. Kuniks selle hetkeni, mil ma mängimise lõpetasin. Selle algus oli tugev, mängumehaanikad huvitavad ning tõenäoliselt oli tegu parima 3D-platvormikaga, mida minu silmad viimaste aastakümnete jooksul on näinud. Selle garanteeris suurepärane kontroll oma tegelase liikumise üle, mis oli vaat et piksli täpsusega välja mõõdetud. Omamoodi oli ka peategelase kaaslaste eri situatsioonides kasutamise süsteem, kuigi see oleks võinud läbimõeldum olla. Maailm oli kohati ehk pisut üksluine, aga peitis endas siiski piisavalt põnevaid kohti, mida avastada. Jaaaaa siis kukkus kõik see kolinal kokku – poole mängu pealt, peale esimest viimast (jah, ma kirjutasin need kaks sõna üksteise järele teadlikult) bossivõitlust muutub eelnevalt huvitavana tundunud orbidejaht kohustuslikuks ning äärmiselt tüütuks, sest järgmiste uste avamiseks on neid vaja koletult palju. See tähendab, et tuleb reisida maailma erinevate sektsioonide vahel, vahetada enda kaaslasi ja nende kerasid-kesti ning otsida-otsida-otsida uusi orbe. Mul tekib juba sellele mõtlemisest migreen.