Fire Emblem Heroes on üllatavalt adekvaatne rollikakogemus

Võibolla on asi vananemises, aga viimaste aastate puhul olen ma mobiilimängude suhtes tunduvalt leplikumaks muutunud (jõudis üks neist ju lausa mu eelmise aasta mängude TOP 10 nimekirja). Tundub, et mina ja Nintendo oleme selles suhtes sarnased, sest paar aastat tagasi otsustasid ka nemad oma mugavustsoonist välja murda ning tavapärasemale mobiilsele platvormile mänge vorpima hakata.

Kui esimene neist oli vägagi lihtsakoeline ja päris mängu mõõtu ehk välja ei andnudki, siis nende viimaseim üritus omab pisut rohkem liha luudel. Äkki on seda liha ehk isegi pisut liiga palju, sest mäng ei seleta kõiki oma omadusi just kõige selgemalt lahti, vähemalt esialgu. Fire Emblem Heroes on mobiilne tõlgendus Fire Emblemi rollimänguseeriast, mis on pisut taskupärasemaks tehtud. Käigupõhine võitlusmehaanika pole kuhugi kadunud, ent suured kaardid on asendunud telefonekraani suuruse lahinguväljaga ning aina suurenevad meeskonnad on siin konstantselt 4-liikmelised, mis garanteerib selle, et sõda saab pidada väikestes kogustes.

Pisikesed „kivi-paber-käärid“ põhimõttel üles ehitatud lahingud ei toimu aga ilma põhjuseta, külge on poogitud ka narratiiv, mille sisust saab üsna kiirelt selgeks – pahalased reisivad erinevates ajastutes, alistades maagia abil eelnenud Fire Emblemi seeria mängude kangelased, kes pannakse maagia abil kurjamite käsku täitma. Mängija satub vastuhakkajate ridadesse, asudes taktiku rolli. Lisaks sellele omab ta ka eriskummalist võimet – ta suudab teistest maailmatest abijõude kutsuda. Selle tulemusena täituvad meeskonnad mitmete tuntud tegelastega läbi seeria ajaloo.

Tollega seoses ilmutavadki ennast mängu F2P konksud. Kuigi tegemist on tasuta mänguga, omab see piisavalt võimalusi, et oma pikad sõrmed tarbija rahakotiraudade vahele toppida ja need ehk isegi lahti kangutada. Loomissioonide eduka läbimise puhul auhinnatakse mängijat orbidega, mida saab lunastada uute kangelaste või oma lossi uuenduste vastu. Orbe (ja seeläbi ka eelnimetatud hüvesid) on võimalik muidugi ka raha eest osta. Samad lood on ka võhmaga, mida iga uue lahingu alguses pisut vähemaks jääb ning mille taastamine käib kas oodates… või peenraha vastu vahetades.

Mida aeg edasi, seda suuremaks muutub tahe uusi orbe teenida, et endale järjekordseid kangelasi abiks kutsuda, kes seekord ei ole ehk suvalise kolme tähe väärilised ludrid, vaid suudavad vastaste hordidele ka reaalselt vastu hakata. Minu mängukogemus sattus ühel hetkel lihtsasse lõksu – vastaste jõud hakkas minu komplekteeritud meeskonna omast üle käima, mille tulemusena taandusin lahingväljalt ning läksin harjutama. Treeningväljadel kogusin kogemuspunkte, arendasin oma tiimiliikmeid ning naasesin narratiivi järgivasse lahingusse. Alistasin eelnevalt peavalu tekitanud kurjamid… ning seejärel astusin järgmise missiooniga sama reha otsa.

Teiste mängude puhul kortsutaksin kulmu ehk pisut tugevamini, ent Fire Emblem Heroes on suutnud tabada selgi korral seda „maguspunkti“ (jah, see on kohutav otsetõlge ingliskeelsest fraasist „sweet spot“), mis seeria n-ö päris versioonid niivõrd nauditavaks teeb. Kui ainult uute kangelaste värbamine ei oleks puhtalt õnne ja tõenäosusteoreemide taga kinni – Heroes on hea mobiilimäng, ent see võiks olla *suurepärane* mobiilimäng, kui see ei oleks üles ehitatud ümber antud platvormi traditsiooniliste ärimudelite. Siin on piisavalt sügavust, visuaalselt paitab teos silma, kõlaliselt… no hea küll, avaekraanil kõlav ooper muutub kiirelt tüütuks, aga häälenupp on õnneks näpu all.

Oma praegusest vormist vaatamata suudab Fire Emblem Heroes juurtele truuks jääda ning pakkuda mänguelamust, mis ületab tavapäraste mobiiliteoste madalavõitu taseme. Leian end pea igapäevaselt mängu juurde naasmas, et end järjekordselt treeningmissioonidest läbi suruda, et loos edasi liikuda, et uusi orbe saada, et järjekordseid kangelasi endale appi kutsuda. Kangelasi, kes kõik on pronksise kumaga…

Äkki läheb homme paremini?