Malicious Fallen – värskelt raske!

7:32:08. Just selline arv vaatab mulle vastu, kui vaatan enda salvestusfaili. Mõtlen endamisi: „Ma olen siia juba sisse pannud 7 tundi! …Aga miks?“

Olen varemgi elus moraalsete dilemmadega vastamisi seisnud, kuid just see mäng, Malicious Fallen, pani mind kõige suurema küsimuse ette, mida olen endalt küsinud: „Kas ma tahan raisata 70 eurot lihtsalt selleks, et endale uus Dualshock 4 osta?“ Sest, noh… see vana lendab küll varsti läbi seina!

Malicious on seeria, mis sai alguse PlayStation 3 konsoolil. Arendaja Alvion, kes tegelikult on abikäe ulatanud paljudele kuulsatele mängudele (näiteks Bayonetta ja Anarchy Reigns), otsustas ise mänge tegema hakata ja siis sündis… noh, see.

Iseenesest on mõte lihtne – mängija tegelane on prohvetite poolt loodud anum hingedele, kelle eesmärgiks hävitada kõik maailma Õelused. Selleks on olemas võlusall, mis moondub igasugusteks kasulikeks asjadeks. Õelused ise on päris-päris suured bossid ning iga tase on lihtsalt üks suur bossivõitlus, millesse on kaasatud mingid väiksemad untsakad. Nende väiksemate tegelaste likvideerimisel saab mängija aurat, mida kasutada kas enda jõu suurendamiseks, elude taastamiseks, lendamiseks või muuks taoliseks.

Peale igat taset saab mängija endale uusi võimeid: oskuse hüpata rohkem ning kõrgemale, lennata, muundada enda salli kas mõõgaks või koguni hiiglaslikeks rusikateks. Tasemed on kõik kohe alguses saadaval, aga hoolikas planeerimine on ikkagi vajalik, sest mõned Õelused on tunduvalt lihtsamad peale teatud omaduste saamist.

Elude jälgimiseks pole mingit riba, vaid selleks on mängija jäsemed. See tähendab, et iga kord kui haavata saada, kaob peategelasel jalg või käsi, mis tähendab, et mängijal on ainult kolm võimalust pihta saada. Aura kasutamisel on võimalik muidugi need kaotatud ihuliikmed taastada, ent see võtab aega ning jätab nendel hetkedel alasti, kuna riided ei kasva tagasi.

Maliciousi tugevaim külg on tema imeline muusika. Igal tasemel on erinev originaalne heliriba, mis on spetsiaalselt selle mängule loodud. Näiteks oli „Keelatud Raamatukogu“ tasemel mängijat saatmas väga müstiline viiulisoolo, seevastu aga „Iidsel Lahinguväljal“ oli taustaks võimas orkestrikoor, mida saatmaks tugevad bassivõnked. Sellised muusikalised palad annavad mängule nii palju juurde… lisaks ilusatele tasemetele ning unikaalsetele bossidele.

Malicious Fallen on võrratu mäng, kuid pagan – see on raske! Areenid on täis väiksemaid tegelasi, kes mängijat pidevalt ründavad ning lisaks ajab peategelast taga ka boss, kes on temast nii 30-40 korda suurem. Ja need neli elu ei ole ka just eriline lohutus. Tihtipeale oli minu silme ees „Game Over. Continue?“ ja algas loendus kolmest üheni: 3…2…1… Start. Ma ei suutnud taset rahule jätta enne, kui olin sellest läbi saanud.

Malicious Fallen on hea mäng… kui sulle meeldib omaette röökida või oled huvitatud masohhismist.