ARVUSTUS: Nioh

Mulle meeldivad katsumused – rasked ning kohati lausa jõhkrad mängud annavad mulle saavutustunde. Värske PlayStation 4 eksklusiivmäng Nioh on arendaja Team Ninja uus lähenemine kurikuulsale ning proovilepanevale Dark Soulsi mänguvalemile, lisades sinna minu teised lemmikasjad: samuraid, shogunid, roninid ning ninjad.

Nioh’t võib kirjeldada kui kompotti Dark Soulsist, Onimushast, Diablost ja Borderlandsist. Need koostisosad loovad kokku ühe väga maitsva supi, kuna igast eelnimetatud mängust on valitud välja parimad palad, mis on kõnealusesse mängu topitud. See ei tähenda aga, et Nioh ei oleks omapärane, just vastupidi – need elemendid on nii hästi mängu implementeeritud, et ma ei suutnud kohe tükk aega pulti käest panna!

Nioh lugu jälgib 17. sajandi briti piraadi William Adamsi tegemisi alternatiivsel ajateljel. Nimelt oli William maailma esimene lääne samurai, ehk Jaapani eliitsõdalane (mängus kutsutakse meest tema Jaapani aunimega Miura Anjin). Sama ajajärgu alkeemik Edward Kelley varastab Williamilt ära tema kaitseingli ning piraat asub teele tõusva päikese maale, et too tagasi saada. Feodaalne Jaapan on aga täidetud yokaidega (meie mõistes deemonitega) ning lisaks peab peategelane oma rännakul aitama ka mitmeid ajaloolisi tegelasi. Lugu, kuigi algselt veidi segane, on väga hea ja mida rohkem mängida, seda vähem tekib küsimusi. Vahevideod on imeliselt kaunid, detailirohked ning sisutihedad. Kõrvalised tegelased on huvitavad ning väga erinevad, mistõttu ei teki mängijal tunnet, et „see on just nagu see eelmine tüüp, lihtsalt teise riietusega“.

Nioh on justkui isa, kes oma lapse ujuma õpetamiseks sügavasse vette viskab – teose esimene missioon viskab mängija kohe Tower of Londonisse, täiesti alasti (niudevöö on ikka peal, ärge kartke) ning relvitult. Kui mängija sealt pääseb, jõuab ta alles siis dojosse, kus õpetatakse selgeks põhilised tegevused ning võitlusstrateegiad. Selline valem teeb mängijale kohe selgeks, et tugevamad jäävad ellu ning edasi läheb ainult raskemaks.

Võitlusstiil ise on väga ilus ja sujuv – kohe lust oli vaenlastest läbi hakkida, olgu nendeks deemonid, piraadid või ninjad. Kilpe mängus pole, seevastu saab end aga mingil määral kaitsta oma relvaga. See osa leidis minu mängustiilis vähe kasutust, kuna ümber vaenlase kiirelt liikumine ning tema selja tagant ründamine tundus minu jaoks efektiivsem.

Relvade variatsioon on mitmekesine: odad, katanad, topeltmõõgad, kirved, kusarigamad (kett, mille ühes otsas on raskus ning teises sirp), tulirelvad ning vibud… rääkimata veel ninjutsu-tehnikast ning maagiast. Kogu see arsenal on mängija käsutuses, andes igaühele võimaluse leida oma mänguviis. Peale eelnimetatute saab relvadena kasutada ka oma kaitseingleid – teatud missioonide lõpetamisel saab mängija endale uusi mütoloogilisi hingi. Peale iga vaenlase kõrvaldamist saab enda hingemõõdikut täiendada, kuni lõpuks on võimalik kaitseingel välja kutsuda. See lühike ajaperiood annab mängijale surematuse ning suure tugevuse, lisaks lahedatele efektidele oma relval.

Vaenlased on väga erinevad ning mitmekesised. Deemoneid jagub, alustades mumifitseerunud kaevuritest ja lõpetades kükloopide ning hiiglaslike lind-meestega. Bossivõitlused on suurepäraselt disainitud, kuid kohati on liiga palju teisi shogun-bosse (vaenulikud diktaatorlikud juhid). Kollid seevastu on aga erisugused ning algselt võimatuna näivad võitlused on alati mingi lihtsa nipiga, tuues sisse ka väikese mõistatuselemendi.

Minu jaoks on Nioh kõige tugevam külg tema ajalooline täpsus – iga nimi, sündmus või koht, mida mängus kasvõi poole sõnaga mainitakse, on päriselt olemas olnud ning aset leidnud. Väga vähesed mängud teevad seda, mistõttu minule kui suurele ajaloohuvilisele ning Jaapani mütoloogia fanaatikule oli see kui kirss tordil.

Missioone jagub, mängus on neid üle seitsmekümne, mis tähendab, et tegevust on küllaga. Need jagunevad pea- ning kõrvalmissioonideks. Lisaülesanded annavad mängijale lisakogemust, et enda erinevaid atribuute suurendada, peamissioonid lubavad mängijal kõrvalmissioone avastada ning liikuda uutesse aladesse. Samuti saab neid korrata ikka ja jälle, et leida uusi relvi ning varustust. Need omakorda toovad sisse eelnevalt mainitud Diablo elemendi: iga ese, mille mängija leiab on suvaliselt genereeritud. Relvade ja muu varustuse atribuute on võimalik sepa juures muuta… vastava summa eest.

Nioh on minu kui suure Dark Soulsi, Jaapani kultuuri ning ajaloohuvilise jaoks üks parimaid mänge, mida ma olen oma elu jooksul mänginud. See pole nii kohutavalt raske, tegevust on kümneteks, võibolla isegi sadadeks tundideks ning visuaalselt on tegu võrratu teosega. Kõik need eelnevalt arutatud osad teevad Nioh‘st selle aasta ühe tugevaima mängu.

Kui sul on PlayStation 4, siis tee endale teene ja mängi Nioh’t!