ARVUSTUS: Resident Evil 7: Biohazard

Ma mängin suhteliselt vähe õudusmänge ja isegi neid väheseid, mis leiavad oma tee minu PlayStationisse, ei mängi ma kui õudukaid. Selle aasta üks esimene suurem teos, Resident Evil 7: Biohazard, on üks neist, mis veel praegugi minu konsooli kõvakettal pesitseb.

Mäng leiab aset käesoleval, 2017. aastal, Ameerika lõunaosas paiknevas Dulvey-nimelises väikeses sookülas. Peategelane Ethan Winters saab oma kolm aastat tagasi müstiliselt kadunud naiselt Mialt e-maili, mis kutsub ta eelnimetatud pärapõrgusse. Kohale jõudes saab ta sooja vastuvõtu osaliseks Bakerite pere poolt – kamp kannibalistlikke kamraade, kes üritavad mängijast pererahva liikme teha. Bakerid on kõige lõunalikum Ameerika leibkond, keda ette kujutada, nende aktsent ja suuvärk on kohati koomilised, kuid see ei anna põhjust neid mitte karta.

Majad, kus mäng aset leiab, on väga hästi üles ehitatud (siia on mingi nali peidetud), kriiksuvad põrandaliistud ning rõsked keldrid loovad väga kõheda atmosfääri. Lisaks on mööda maja ringi liikumas igasugused sitikad-satikad-lutikad-täid, kes on isegi vaenlaste rollis. Ma nautisin iga asja uurimist ja ukse avamist, kuna ma kunagi ei teadnud, mis mind seal ees ootab. Isegi tavaline tööriistakarp võis olla täidetud mitte millegi kasulikuga, vaid hoopistükkis vakladega!

Mängu kõige nõrgemaks punktiks on mõistatused. Neid on väga vähe ning nad on ülimalt kergesti lahendatavad. Selle asemel, et otsida mingeid koode ja paroole või peksta mingit kasti 144 korda, tuleb enamasti lihtsalt leida mingi kaadervärk ning see valguse käes õigesse asendisse nihutada. Isegi, kui sisestasin esmalt vale lahenduse, ei tundnud ma mingit hirmu, kuna mäng väära vastuse eest ei karista. Esimese Resident Evili raudrüüdega täidetud tuba mäletate?

Lisaks Bakeritele, kes on kõige paremini selgitatavad kui mängu bossid, on nende elamu täidetud veel molded-nimeliste elukatega, kes on ühed igavesed rõvedad mustad, mädanevad-hallitavad ning suurte hammastega massid. Sellise eluka tapmiseks tuleb kas Dead Space’ile sarnaselt neil kõik käed-jalad otsast lasta või hävitada kesknärvisüsteem, lastes lihtsalt pähe. Neid kolle leidub mängus erinevaid – on väikesed ja kiired, on tavalised keskmist kasvu kaagid, ühe käe steroide täis pumbanud variatsioon eelmisest ning viimasena on paksud, kes sülitavad hapet. Kokkupuuted nendega kiskusid vahel üpriski pingeliseks.

Bossikaklused seevastu olid päris nigelad. Enne igat võitlust oli mingi tuba, mis oli puupüsti täis kuule ja eluvedelikke, mis mõnes mõttes rikkus üllatuselemendi. Võitlused ise aga seisnesid mingi nõrga koha tulistamises, strateegiat ning mingit mõistatuselementi neis ei tundunudki olevat. Isegi kõige kõvemal raskusastmel, sobivalt nimetatud Hullumaja, olid need bossid lausa naljanumbrid.

Minu kõige enam küsitud küsimus mängus oli: „Kas mul on kotis ruumi?”. See oli hea, sest mulle isiklikult väga meeldis limiteeritud kohtadega ranitsas sobrada ning ennustada, kas mul läheb kõiki seal leiduvaid esemeid lähitulevikus vaja? Äkki ootab mind ees midagi suuremat? See tunne pani mind loovalt mõtlema ning arutlema, mida ja kuidas üles korjata. Samas oli kasulik ka meelde jätta asukohad nendel asjade puhul, mida üles ei korjanud, sest neid võib hiljem siiski vaja minna.

Resident Evil 7 on mäng, mida ei tasu maha magada. See, mis jääb puudu bossivõitlustes ja mõistatustes, korvatakse väga hea võitlusstiili, ilusa (või siis rõveda) välimuse ning pideva ärevustundega. Ma ei mängi õudukaid, kuid ma võin tõsimeeli väita, et see siin on üks selle aasta tugevamatest mängudest.

Kas Sina julged Bakeritele külla minna?