Sniper Elite 4 on mulle õpetanud, et…

Sniper Elite 4, Briti mängustuudio Rebellioni järjekordne peatükk kotkasilmse snaipri Karl Fairburne’i seiklustest, viib mängija Itaaliasse aastal 1943. Kuldse päikese ja helesinise mere nautimise teeb aga keeruliseks veripunaselt brutaalne režiim, mille natsid poolsaarel kehtestanud on. Selle julma korra lammutamisele olen mina viimase nädala jooksul läbi Karli snaipripüssi sihiku kaasa aidanud ning tähelepaneliku mängijana on mõistagi üht-teist ka kõrva taha pandud.

Sniper Elite 4 on mulle õpetanud, et sõda muudab meid tundetuteks ebarditeks

Ma kükitan kiriku kellatornis ning piidlen läbi snaiprisihiku oma sihtmärki. Tegu on uhket ohvitserimütsi kandva härrasmehega, kes patseerib oma meestest ümbritsetuna linnaväljakul minust umbes poole kilomeetri kaugusel. Mu väljavalitu pole üksi, kuid ma ei lase end sellest häirida. Ootan, mil mu lasu kärgatust maskeeriv lennuk kõrvulukustaval mürinal lähemale jõuab, lasen aeglaselt õhul kopsudest välja valguda ning pigistan hellalt oma Mosin-Naganti päästikut. Mu sihiku keskpunktis naeratanud nägu jõnksatab järsult kuklasse. Šikk müts maandub laia kaarega teisel pool tänavat.

Hetk tagasi pärastlõunaselt unine linnake kihab nüüd kui sipelgapesa. Äkitselt surmasuu lõugade vahele kadunud ohvitserit ümbritsenud sõdurid jooksevad varju ning asuvad peagi ümbruskonda läbi kammima. Pedantlikult vaadatakse üle kõik pisemadki kõrvaltänavad, piilutakse läbi akende ja uste ning valjude hüüatustega utsitatakse üksteist silmi lahti hoidma, et iga hinna eest tabada nii alatult nende kamraadi elu röövinud mõrvar!

Kuid on aasta 1943. Sõda on kestnud juba pea neli aastat ning surmast on saanud igapäevane külaline, kelle järjekordne saabumine ei tekita enam mingeid emotsioone. Seega pärast paari-kolme minutit lõpetavad sõdurid otsingu ja elu naaseb taas tuttavatesse rööbastesse. Kes läheb tagasi lõpetamata sigari juurde, kes niisama unelevalt mööda tänavat kondama. Isegi laipa ei suvatseta ära viia – keegi ei viitsi palaval päeval rassida ja varsti tekib neid niikuinii juurde! Sügaval sisimas saavad veel mõned neist aru, et sõda on nad moondanud tundetuteks elajateks, kuid kui surm pidevalt kuklasse hingab, harjutakse lõpuks ka sellega.

Sniper Elite 4 on mulle õpetanud, et olen loodusega üks

Mu taga on merre uppuv punetav õhtupäike, mu ümber natsidest kubisev sõjaväebaas ja mu ees valvetorn, kuhu on roninud ümbrust uudistama üks pahaaimamatu natsisõdur. Mõõdan teda hetke läbi sihiku, vajutan päästikule ja vaatan, kuidas ta lõualuu kildudeks plahvatab. Ega’s midagi, lihtsalt järjekordne päev tööpostil!

Ühtäkki kuulen igast suunast hüüdeid ja karjatusi. Mu lasu valju raksatust kuuldi terves baasis ning peagi teab mu asukohta iga sõdur. Mõni nõrgema närviga vennike laseks ennast sellisest väikesest viperusest ehk häirida, kuid mitte mina. Olen treenitud kõige rafineeritumates infiltreerimistehnikates ja suudan kameeleonina tausta sulanduda ka kõige vaenulikemates paikades. Unustage varjudesse kadumine või poolpaljaste naiste piltidega pappkastid! Ainus, mida mina vajan, on põõsas.

Pole midagi efektiivsemat! Pärast kõrvulukustavat lasku snaipripüssist ja järjekordse peanupu maasikamoosiks muundamist jääb vaid üle lipsata lähimasse põõsasse ja ma olen sama hästi kui kadunud. Natsid tormavad kohale, tuiavad siia-sinna, karjuvad valjul häälel ähvardusi, kuid lähevad lõpuks sama targalt tööpostile tagasi. Ja nii ikka uuesti ja uuesti, kuni viimane totaalses segaduses valvur on elutuna lahinguväljale vajunud. Hoolimata sellest, et lehtede vahelt turritab välja mu snaipri kaba, ei pea keegi seda kahtlaseks. Põõsad on nii efektiivsed, et näen õudusunenägusid päevast, mil mind saadetakse missioonile kohta, kus pole ühtegi haljasala, kuid nii jubedatest asjadest on parem mitte mõelda…

Sniper Elite 4 on mulle õpetanud, et halb huumor on eluohtlik

Joachim: „Tahad nalja kuulda?“
Dietrich: „Ükskõik mida, et igavust peletada!“
Joachim: „Hitler, Goebbels ja Himmler on kõik koos uppuval laeval. Kes ära päästetakse?“
Dietrich: „Mida sa mõtled! Kas saad aru, et kui keegi meid kuuleb, võime me paksu pahandusse sattuda! Me peame ettevaatlikud olema!“
Joachim: „Ära muretse nii palju, ei kuule meid keegi! See on lihtsalt nali. Mis sa siis arvad – Hitler, Goebbels ja Himmler on uppuval laeval, kes saab päästetud?
Dietrich: „Jumala eest, Joachim! Ma ei tea! Kes siis saab päästetud?“
Joachim: „Saksa rahvas, Dietrich! Saksa rahvas saab päästetud.“

Järgneb kõikehõlmav vaikus. Kauguses on viivuks vaevu hoomatav mööduva mootorpaadi tuhm podin.

Hetk hiljem kerkib lähedalasuvast põõsast Karl Fairburne ja lõpetab mõlema mehe piinad. Snaiper on aastate jooksul näinud mõõtmatus koguses surma ja see pole teda kõigutanud, kuid ta teab, et pärast selle vestluse kuulmist ei maga ta enam ühtegi rahulikku ööd. Sõjakuriteod ei pea alati verised olema.

Sniper Elite 4 on mulle õpetanud, et ka kõige karmimas rinnas tuksub hell süda

Vägivallast kantud sõjakaoses on lihtne taandada inimelu väärtus olematuks. Me unustame päästikut vajutades, et turmtule ees ei lange enamasti mitte sadistlikud massimõrvarid, vaid tavalised inimesed, kes ajaloo kapriiside tulemusel annavad oma elu suurte juhtide aadete ja ambitsioonide eest. Lihtne on näha vaenlases verest nõretavate kätega barbarit, kes on valmis hoolimatult jalge alla talluma kõik, mida väärtustad. Sellegipoolest peame meeles pidama, et vastasleeri mundri varjus peidab ennast lihast ja luust inimene, kellel rinnas õrn süda. Ja õrnad kopsud. Ja veidi madalamal hell maks. Ja veel allpool väga-väga õrnad munandid.

Karl Fairburne teab seda kõike väga hästi. Töö on talle õpetanud, et iga laia rinna taga peidab end habras süda, mis on justkui loodud kolmesaja meetri kauguselt põõsa kaitsvast varjust aegluubis ribadeks tulistamiseks. Selged helesinised silmad ja läikiv kiiver on kõigest õhkõrnaks kaitsekihiks vedelale ajuollusele, millega saab snaipripüssi kaasabil natside sõjaväebaasides koljutükkidest raamitud seinamaalinguid üllitada. Ning pärast seda, kui üks pahas tujus ameerika snaiper on tervel rügemendil natsidel munandid pulbriks kõmmutanud, jääb hommikusöögilauas kummalisel kombel omlett sardellidega alati puutumata.

Lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Karl Fairburne’i tugevus on meie nõrkuste tundmine ning ükski soe süda pole veel suutnud eemale peletada tema poolt teele saadetud külma metallitükki.

Varasemalt on mulle kasulikke õppetunde pakkunud Fallout 4 ja Uncharted 4: A Thieve’s End. Viska pilk peale!